Jüri Saska: laevatõrjeraketid koos meremiinidega loovad strateegilise heidutuse

Mereväe ülem kommodoor Jüri Saska. Foto: Eero Vabamägi/Postimees

Mereväe ülema, kommodoor Jüri Saska sõnul on pärast Soome ja Rootsi NATOga liitumist Läänemerest saanud NATO siseveekogu, mis loob meile parema regionaalse kaitse.

Milleks on mereväge üldse vaja, kui moodsas sõjas saab hakkama küberrelvaga?

Tanki T-62 on väga keeruline kübervahenditega maha võtta.

Analoogtanki on küberrelvaga tõesti keeruline mõjutada. Aga mis roll on Eesti mereväel?

Geopoliitiliselt on Eesti, Läti ja Leedu saared, sest Venemaalt meil midagi head oodata ei ole. Kriisiolukorras käib meie kaubandus ja elutähtis varustamine peamiselt meritsi. Mereväe ülesanne on tagada navigatsioonivabadus ehk siis laevaliikluse julgeolek Läänemerel nii põhja-lõuna kui ka ida-lääne suunal igas olukorras ning tõkestada võimaliku vastase liikumisvabadust Läänemerel.

Covidi kriisi alguses tuli väga selgelt välja mereühenduste tähtsus, kui riigid kehtestasid piirikontrolli ja Suwałki koridor Poola-Leedu piiril põhimõtteliselt sulgus. Toimivad ühendused, mille kaudu oli võimalik midagi kiiresti Eestisse tuua, olid õhk ja meri. Eesti oli sunnitud prahtima Tallinkilt laeva, millega tagati eeldused kaubavahetuse jätkumiseks. Riik peab hoidma üleval erinevaid võimalusi liikumisvabaduse hoidmiseks ja just mereteid pidi saab vedada suurtes kogustes rasket kaupa.

Millised on mereriik Eesti huvid merel?

Ega seda ülemäära täpselt sõnastatud ei ole. Kas riigi huvid merel on ainult see, et merre saaks panna torujuhtme ja merest kala püüda? Või on ka riigi huvid, et strateegilised kaubad ja esmatarbekaubad liiguksid ja näiteks turism toimiks? Et oleks tagatud vastavalt konventsioonidele meresõiduvabadus?

Kas need on riiklikud huvid?

Ma arvan küll. Väga lihtsustatult on see vedada kaupu ja inimesi, liigutada ja projitseerida sõjalist jõudu ning kasutada loodusvarasid merest ja merepõhjast.

Kes need merelised julgeolekuhuvid sõnastama peaks?

Riik. Kavatseme riigikantselei eestvedamisel korraldada huvigruppide ümarlaua, et sõnastada erinevate riigiasutuste, teadusasutuste ja erasektori merealased huvid. Praegu on meil näiteks ebaselge, kes vastutab merekaablite kaitsmise eest ja kas sellel asutusel selleks ka vahendid on. Põhimõtteliselt peaks teenusepakkkuja vastutama, aga kui telekommunikatsioonifirma ütleb, et nüüd on kaabel katki ja parandada ei saa, sest mingi koht merest on mineeritud või seal seisab võõras hall laev. Selliseid läbi rääkimata ja planeerimata lünki on kindlasti omajagu, aga viimane aeg on selle tööga peale hakata.

Kui sõltuvad me oleme meretranspordist?

Statistika järgi mitte väga, aga samas on Eesti suurimad väliskaubanduspartnerid Soome, Läti ja Rootsi. Soome ja Rootsi vahel liigub kaup ilmselgelt meritsi, isegi siis, kui laadung on rekal, mis laeva trümmis üle mere sõidab. See oli olukord kümmekond aastat tagasi, ma ei ole kindel, kuidas sellega täna on. Oleme juba kohtunud Eesti Varude Keskusega et kaardistada koostöövõimalusi.

Meist kordades suurem mereriik Ukraina kaotas suurema osa oma mereväest Krimmi annekteerimisel ja selle aasta veebruaris purustas Venemaa Ukraina laevastiku. Praegu on Ukraina sisuliselt Venemaa mereblokaadis, kui mõned viljalaevad kõrvale jätta. Ukraina sõjalaevu ei ole näha. Kas väikeriigil tasub üldse mereväkke investeerida?

Mustal merel ei ole Ukraina mereväe laevu tõesti väga palju näha ja väikesed alused, mis alles on, ei sõida ka väga.

Samas Ukraina mereväestaap juhib jätkuvalt meresõda Mustal merel ja Ukraina merevägi on vägagi kohal, isegi siis, kui ei ole suurte sõjalaevadega füüsiliselt merel. Ukraina merejalavägi kaitseb Ukraina rannikut.

Ukraina mereväel on olukorrateadlikkus ja nad tunnevad ülihästi keskkonda. See, et Ukraina uputas Venemaa Musta mere laevastiku lipulaeva, Slava-klassi ristleja Moskva, ei olnud mingisugune juhus. See oli hoolikalt planeeritud ja läbi viidud mereoperatsioon. Samamoodi ei ole juhus, et Vene sõjalaevad on tõrjutud Ukraina rannajoonest kaugele eemale. Ukrainlased on meremiinidega tõkestanud Vene sõjalaevade liikumise ja hoiavad vastast laevatõrjerakettidega Harpoon ja Neptun soliidses kauguses.

Kuidas hinnata Venemaa sõjapidamist Mustal merel?

Selgelt on näha, et Venemaa kindralid ja admiralid ei suuda planeerida ega juhtida ühendoperatsioone merel, maal, õhus, kosmoses ja küberruumis.

Kreml võib ju kindraleid ja admirale vahetada, aga üleöö juhtimises ja mõtlemises imesid ei juhtu. Rauda ja inimesi on Venemaal muidugi võrreldes Ukrainaga palju.

Vabadussõjas tegi meie noor merevägi kontradmiral Johan Pitka juhtimisel suuri tegusid.

Hull aeg vajab pööraseid inimesi ja Pitka muidugi oli erakordne inimene. Kui tema memuaare lugeda, siis jääb küll kohati mulje, et ta lõi ihuüksi seitsme päevaga kui mitte maailma, siis Kaitseliidu ja Eesti mereväe vähemasti.

No päris üksi ta Vabadussõda ei võitnud.

Kaugesõidukapten Pitkal oli suur autoriteet Eesti kaptenite, reederite ja merendustegelaste seas ning just see oli noorele mereväele suur abi. Aga meresõjas tõi Läänemerele murrangu maailmamerede toonase valitseja Suurbritannia eskaader. Nemad võtsid venelastelt ära ka miiniristlejad Spartak ja Avtroil, millest said Eesti mereväe hävitajad Lennuk ja Wambola.

Enne Teist maailmasõda arendas Eesti oma mereväge üsna usinalt, aga Soome lahe lukk ei hakanud kunagi tööle. Miks?

Poolavalik saladus on, et ega kõiki neid vahendeid, mis sellesse lukku oli planeeritud, ei olnud päriselt olemas. Soome ja Eesti vahel oli muidugi päris hea koostöö ja merealuse kaabli kaudu käis informatsioonivahetus isegi Talvesõja ajal. Naissaare patareist ei tehtud tõesti sõjas kunagi ühtegi pauku.

Mereväe ülem kommodoor Jüri Saska. Foto: Eero Vabamägi/Postimees

Toonane merevägi oli võimekas, meil oli isegi kaks allveelaeva. Miks pärast iseseisvuse taastamist jäi merevägi pigem vaeslapseks?

Kõige suurem erinevus oli see, et Vabadussõjas koondati kõik merendusega seotu mereväe alla ning hiljem tekkisid sealt allasutused. Iseseisvuse taastanud Eestis olid asutused olemas ja siis loodi merevägi.

Miks Eesti otsustas valida miinitõrje, mitte raketikaatrid Albatros või osta hoopis paar allveelaeva?

Eesti eelisarendas piirivalve laevastikku ja merevägi oli tagaplaanil. Päris esimestel aastatel ei olnud mereväel selget ülesannet.

Rootsi hüdrograafialaev leidis 1995. aastal meie vetest sõjaaegseid meremiine, hiljem tulid rootslased juba miinijahtijatega meiega ühisele miinitõrjeoperatsioonile ja nii see miinitõrjevõime arendamine algas.

Miinitõrjeoperatsioonide käigus oleme teinud Eesti vetes kahjutuks üle 1300 lõhkekeha.

Lääneriikidel oli lihtsam miinitõrjevõimekuse arendamist toetada, sest see ei olnud ründav, külm sõda oli läbi ja taheti uskuda, et seega oli ka otsapidi ajaloo lõpp saabunud ning selleks, et suurt idanaabrit mitte ärritada, toetati just miinitõrjet.

Maaväelased on suhtunud kuni viimase aastani mereväkke üleolevalt, et need plastmassist aeglased paadid ehk miinijahtijad ei ole ju mingi sõjaline võimekus. Milleks mereväele üldse raha anda?

Ei saa öelda, et merevägi ei oleks teinud ettepanekuid võimearendusteks, aga kui oleme heade relvavendadega arutanud sõjalise riigikaitse ülesehitamist ja mida oleks vaja otsekohe osta, siis reeglina võitsid alati uued soomukid.

Kas täna on mereväel miinid?

Jah on.

Kui palju?

Seda ma muidugi teile ei ütle ja ei ütle ka, kus need miinid on.

Mis on tark meremiin?

Need on programmeeritavad hävitama kindlate omadustega sihtmärke. Iga veesõiduk on unikaalne, unikaalsete akustiliste ja magnetiliste parameetritega ja miin tunneb selle ära. Targad miinid eeldavad muidugi ka tarku operaatoreid ja täpset ajastust miiniveeskamisel. Kui miinitõkete rajamisega hiljaks jääd, siis ei pruugi soovitud mõju saavutada.

Järgmisest aastast on mereväel ka pealveetõrjevõimekus, mida see tähendab?

Laevatõrjeraketi Blue Spear 5G SSM maksimaalne lennuulatus on 290 kilomeetrit ja seda saab kasutada ka maasihtmärkide vastu. Koos miinitõketega loob see strateegilise heidutuse. Heidutus hakkas tegelikult toimima sellest hetkest, kui me ütlesime, et meil on nüüd meremiinid. Kremlile see uudis ei meeldinud. Laevatõrjerakettidega saame kaitsta oma miinitõkkeid ja vastane ei saa neid traalida.

Kujutame ette, et Venemaa täristab relvi, julgeolekuolukord läheb veel kehvemaks ja Eesti veeskab koos liitlastega miinid. Mis siis saab?

Laevaliiklus Läänemerel võib katkeda ja kindlasti on sel mõju näiteks tsiviillaevandusele. Esiteks, navigatsioonivabadust ei ole, teiseks, kas kindlustusfirmad ja laevaomanikud riskivad kaubalaevade Läänemerre saatmisega? Ilmselt saadavad ja riskivad, aga hinnad on hoopis teised.

Soome ja Rootsi saavad kohe NATO liikmeks ning siis on Läänemeri üsnagi NATO sisemeri. Te vist ei tahaks olla Venemaa Balti laevastiku setu juurtega juhataja viitseadmiral Viktor Liina saabastes?

Ei tahaks muidugi, aga eks meie oleme ka pisut mures. Sõda ei meeldi kellelegi ja ei peakski meeldima. Kui see siiski peaks juhtuma, saab vastasseis Läänemerel olema väga raske. Meie ei soeta ühtegi raketti ega miini kellegi ründamiseks, me teeme seda iseenda ja liitlaste kaitsmiseks.

Aga Venemaa Balti laevastikul ei ole ju võimalustki oma kahest või kolmest baasist väljuda, nii et laevu ära ei uputata?

Meie eesmärk on ennast kaitsta, mitte kedagi rünnata, kui Eesti vabaduse kaitsmiseks on vajalik vastase uputamine, siis me seda ka teeme.

Kas me peaksime kartma dessanti suursaartele või merele avatud Tallinnasse?

Läänemere kõige edukama dessantoperatsiooni Albion viisid läbi sakslased 1917. aastal Saaremaal. Pidades silmas infotehnoloogia arengut ja praeguseid luurevõimekusi, ei ole selline sõjalise jõu märkamatu koondamine enam võimalik.

Läänemeri on harukordselt kitsas ja madal. Kuidas siin üldse sõdida?

Nagu alates Esimesest maailmasõjast, miinide ja allveelaevadega. Läänemeri on väga sobilik väikestele diiselallveelaevadele ja miinisõjaks.

Teise maailmasõja kõige ohvriterohkemas Juminda miinilahingus aeti Vene konvoid suurtükitule, allveelaevade ja õhulöökidega miiniväljadele. Venelased kaotasid kolmandiku laevadest.

Tänu Läänemere kitsusele on võimalik laevatõrjerakettidega hoida navigeeritavat osa kontrolli all ehk siis tuleulatuses.

2019. aastal kiitsid Eesti, Läti ja Leedu kaitseministrid heaks meie riikide merevägede visiooni, mille eesmärk on tuvastada ja luua eeldused ühistele meresõjalistele võimearendustele.

Visiooniga koondati läbi seitsme ühendsõjapidamise valdkonna võimalused ja esmased vajadused regionaalse meresõjalise võime saavutamisel. Kuna kogu tegevuse aluseks on olukorrateadlikkus merel, siis praegu on põhirõhk suunatud merepildi vahetamisele kolme riigi vahel. Järgmisena tuleb sünkroniseerida kineetiliste relvade piiriülest kasutamist, mis on võimalik pärast pealveetõrje raketisüsteemide teenistusse võtmist. See tähendab, et me võime Eestist hävitada sihtmärki näiteks Läti territoriaalvees või siis vastupidi. Meie tulistame, nemad juhivad.

Merevägede arengud tuleb regionaalselt sünkroniseerida, nii et need moodustavad osa NATO kaitseplaanidest ja kohe on osa nendes plaanides ka Rootsil ja Soomel. Olukord Läänemerel on juba muutunud.

Kas Eesti peaks oma territoriaalvett suurendama tagasi kolme meremiili võrra?

Ma arvan, et ei peaks, me ei peaks minema sellega nokkima. Selline otsus tähendaks ju seda, et me sisuliselt sulgeme pääsu Peterburist Läänemerele.

See on minu arvamus, aga kui selleks peaks korraldus antama, siis minu ülesanne on see ellu viia.

Väga suurtel hävitajaeskaadritel või lennukikandja gruppidel ei ole vist Läänemerel midagi teha?

Strateegiline meresõda otsustatakse ikkagi Atlandil. Atlandi ja Põhjamere strateegiline mereühendus ja liikumisvabadus on NATO-le elulise tähtsusega. Ameerika Ühendriigid valitsevad täna maailmameresid. Nad on tehnoloogiliselt ja sõjaliselt kõigist üle. Siin Läänemere ümber peame ise liitlastega hakkama saama ja saame ka.

Mis nüüd juhtus, et neli mereväele tähtsat otsust tehti põhimõtteliselt aasta jooksul ära? Lisaks miinidele ja pealveetõrjele võtab merevägi järgmisest aastast üle ka mereseire ja piirivalve laevastiku neli suuremat alust. Kas see on mereväe ülema hea töö ja meisterlik veenmisoskus?

Julgeolekuolukord läks järjest kehvemaks ja terve mõistus võitis. Merevägi oli 20 aastat öelnud, et Eestil peaks olema üks merevägi ja julgeolekulaevastikud ei tohiks omavahel konkureerida.

Mereolukorrateadlikkuse loomise eest riigis hakkab vastutama merevägi. Neljast suuremast laevast moodustatav patrull-laevade divisjon hakkab demonstreerima riigi suveräänsust merel. Kaldal olev statsionaarne mereseiresüsteem liigub mereväe koosseisu, mis võimaldab omakorda läbi ühtse juhtimise luua tuvastatud merepilti oma vastutusalas ning vahetada olukorrateadlikkusega seonduvat teavet nii riigisiseselt kui liitlastega. See omakorda loob esmased eeldused sihtmärgistamisele.

Üksikisiku rolli ajaloos ja ühe väeliigi arengus ei maksa üle hinnata.

Milline on Eesti mereväe tulevik?

Nutikaid inimesi on mereväkke juurde vaja, sest areng on tohutult kiire ja me võtame relvastusse järjest uusi süsteeme. Merevägi on piirkondlik, ei ole enam ainult Tallinnas. Võimalik on teenida maal, merel ja Eesti ainukeses tuukrigrupis ka vee all.

Kas mõtlete Sandown-klassi miinijahtijate asendamise peale näiteks mehitamata alustega?

Loodame, et mehitamata alused või vähem mehitatud alused saavad piisavalt küpseks.

Euroopa Liidu toetusega arendatakse mehitamata platvormi, millele võib paigutada erinevaid võimeid. Anname endale aru, et oleme nii väikesed, et mereväe sees me mingisugust teadus-arendustööd tegema ilmselt lähitulevikus ei hakka.

Meie väga hea partner, meile Saaremaal kaks väekaitsekaatrit ehitanud Baltic Workboats juhib nüüd rahvusvahelist konsortsiumit, mis arendab mehitamata või vähemehitatud alust. Merevägi on väga lootusrikas ja ootab põnevusega.

Kas merevägi jääb Miinisadamasse?

Praeguse seisuga küll.

Aga ma ei kuulnud teie hääles kindlust?

Kehtiv riigikaitse arengukava ei ütle mitte midagi mereväebaasi liigutamise kohta, aga linn muidugi areneb metsiku kiirusega.

Mis on teie jaoks kaitsetahe?

Kaitsetahe ühe lausega on tahe kaitsta oma riiki.

Aga kolme lausega?

Kaitsta Eesti elu. Kaitsta meie väärtusi, seda mõnusat ja kodust keskkonda, kus meil on hea elada. Kaitsta seda, kes me oleme.

Mereväe ülem kommodoor Jüri Saska. Foto: Eero Vabamägi/Postimees

Mereväe ülem kommodoor Jüri Saska

Haridus:

Põltsamaa ametikool

Mariners Officershögskola (Rootsi)

Karlberg Military Academy (Rootsi)

Naval War College (USA)

Salve Regina University (USA)

Tallinna Tehnikakõrgkool

Teenistuskäik:

Ajateenistus mereväes

Patrull-laeva Sulev komandöri abi

Patrull-laeva Suurop komandör

Lipulaeva Admiral Pitka komandör

Mereväebaasi ülem

Mereväe staabi ülem

Mereväe laevastiku ülem

Teenetemärgid:

Mereväebaasi teenetemärk

Miinilaevade divisjoni teenetemärk

Mereväe teenetemärgi «Usk ja tahe» III klass «Raudankur»

Mereväe teenetemärgi «Usk ja tahe» II klass «Hõbeankur»

Eesti Mereväe NATO kontingendi medal

Mälestusmedal «10 aastat taastatud kaitseväge»

Kaitseväe teenetemärk kaitsealaste teenete eest

Kaitseväe teeneterist eeskujuliku teenistuse eest

Kaitseliidu Valgeristi III klass