Postimehe ajakirjanduskooli vilistlane Ly-Marleen Tamme: «Olin kogu programmist heas mõttes pimestatud»

Postimees Grupi töötaja Ly-Marleen Tamme Foto: Tairo Lutter/Postimees/Scanpix Baltics

Ly-Marleen Tamme on Postimehe terviseportaali reporter, kes leidis psühholoogiaõpingute kõrvalt oma tänase töö ajakirjanduskoolis osaledes.

Miks otsustasid Postimehe ajakirjanduskoolist osa võtta?

See oli spontaanne otsus, mille ma reklaami nähes langetasin. Ehkki mul polnud ajakirjanduse valdkonnast mingeid eelteadmisi, tundus see õige valik. Mõnikord tulebki ootamatuid otsuseid teha, et enda elu veidi raputada ja mõista, kuhu tulevikus jõuda võiks.

Ometi õppisid samal ajal ülikoolis psühholoogiat?

Jah, aga alati on kasulik midagi uut õppida ja silmaringi avardada, selleks on vaja avatust ja veidi julgust. Enda ümber vaadates tundub, et paljud noored kannavad sellist mõtteviisi. Õppimine ei jookse kunagi mööda külge maha, pealegi saab väga palju psühholoogia valdkonnas õpitut rakendada ka ajakirjanduses.

Jäid sa ajakirjanduskooliga rahule?

Tegelikult olin ma kogu programmist päris pimestatud, seda heas mõttes. Postimehe ajakirjanduskoolil on tugev nii sisu kui vorm. See ei olnud pelgalt õppimine, kuidas uudist kirjutada. Puudutati ka ajakirjandust laiemalt ehk kuidas saada kõnetav pressifoto, mida panna tähele sotsiaalmeedia kasutamisel, miks tulevad kasuks teadmised suhtekorraldusest, kuidas teha raadioajakirjandust, milline on hea stiil ja palju muud.

Kooli tugevuseks on ka ajaline kokkuhoid – meil kõigil on ju kogu aeg nii kiire, sest töö, pere, hobid ja sõbrad võtavad oma aja. Usun, et enamik hindab paindlikkust, eriti aja planeerimise vaates ning ajakirjanduskooli suudaksid oma ajakavasse mahutada kõik, kes vähegi huvi tunnevad.

Aga head asja saab teha ainult heade inimestega. Kõik õppejõud, kes meie ette jõudsid, olid oma ala eksperdid, nii mõnedki neist on ajakirjanduse õppejõud ülikoolis. Teadmiste jagamise kõrval toimus ka pidev arutelu, mis on õppeprotsessi juures väga oluline. Lisaks erinevaid lugusid ja kogemusi, mis annavad palju praktilisema mõõtme.

Kui keegi muretseb, et ehk on kogu programm kuulamine ja teadmiste kõrva taha panemine, siis päris nii see pole. Praktikat sai ikka ka, see tõi reaalsusesse tagasi ning andis mõista, et loo tegemiseks, mille lugemiseks kulutavad inimesed ehk 10 minutit, kulub tegelikult väga palju tunde. Lisaks tuli läbida praktikapäev, mille mina tegin arvamustoimetuses.

Tundub, et sulle meeldis see kõik sedavõrd, et otsustasid Postimehe majja tööle jääda?

Mäletan, et esimest korda uude meediamajja astudes muhelesin endamisi, et siin võiks ikka rohkem käia kui üle nädala, mil meie ühised kohtumised toimusid. Ja siin ma siis nüüd olen, soovidega tasub ettevaatlik olla, äkki lähevadki täide.

Suurt rolli Postimehesse tulemisel ja siia jäämisel mängis terviseportaali vanemtoimetaja, kelle juurde ma töötamise sooviga pöördusin. Omavaheline klapp ja usaldus on see, mis on loonud väga hea töösuhte.

Milliste märksõnadega sa Postimeest tööandjana kirjeldaksid?

Kaasaegne, uuendusmeelne, noortest hooliv. Näiteks Jaan Tõnissoni Postimehe Fond, mis annab noortele võimalusi edendada oma ajakirjandusteekonda. Samamoodi ka fondi all tegutsev ajakirjanduskool, mis on teatud mõttes üldine panustamine meediamaastiku paremale mõistmisele.

Postimehe ajakirjanduskooli neljas lend alustab septembrikuu lõpus. Kuigi kohad on tänaseks juba täitunud, on kõikidel huvilistel võimalik enda osalemise soovist teada anda ajakirjanduskooli veebileheküljel. Vabade kohtade tekkimisel võetakse huvilistega ühendust.