Eesti merelise riigikaitse arengule on viimase aasta jooksul andnud uue hoo ja pärituule otsused arendada kiirkorras mineerimise ja pealveetõrje võimeid ning lahendada nende aluseks olev riigi mereolukorrateadlikkuse sasipundar.
Ükski neist arengutest ei ole eraldivõetuna hõbekuul, vaid nende mõju avaldub omavahelises koostoimes.
Eesti merekaitse
Sõjaliselt tähendab Läänemeri Eesti riigikaitsele kaht asja: esiteks võib vastane kasutada merd juurdepääsuteena Eestisse tungimiseks või sõjaliseks mõjutamiseks ja teiseks peavad liitlased kasutama Läänemerd juurdepääsuteena. Viimane on eriti oluline NATO Madridi tippkohtumise otsuste taustal: selleks, et maaväe diviis saaks edukalt sõdida, peavad selle mujal asuvad osad siia kohale jõudma ning seejärel tuleb neid kõige vajaminevaga ja väga suurtes kogustes iga päev varustada.
Umbes 90 protsenti maailma kaubandusest kulgeb meritsi just seetõttu, et suurte kaubakoguste meritsi liigutamine on odavam ja kiirem kui muud transporti kasutades. Majanduslikult on Läänemeri meile aga peamiseks ühenduseks muu maailmaga, sest Balti riigid asuvad «saare moodi poolsaarel». Läbi ajaloo on Läänemeri olnud ühendusteeks rahuajal ja takistuseks sõjaajal.
Praegu on Venemaa Ukraina merelt blokeerinud ja kasutab Musta merd nii maavägede logistiliseks toetamiseks kui raketirünnakute sooritamiseks. Samuti on Venemaa sooritanud väiksemas mahus dessantrünnakuid Aasovi mere ääres ja ähvardanud meredessandiga Odessat. Meie peamine erinevus võrreldes Ukrainaga on meie suurem sõltuvus meretranspordist väga kitsa maaühenduse tõttu Poolaga.
Seepärast on Eestil ja liitlastel vaja kasutada Läänemerd ühendusteena ja takistada selle kasutamist vastasel. NATO peab saama vabalt liikuda Taani väinade ja meie sadamate vahel ning samal ajal takistama Vene juurdepääsu meie sadamatele ja randadele. Lisaks on meil kasutada oluline mõjutusvahend – Kaliningradi eksklaav, mille ainus vaba juurdepääsutee kulgeb mööda Läänemerd, läbi kitsa Soome lahe.