/nginx/o/2022/08/22/14780260t1h6025.jpg)
«Greyhound» räägib Teise maailmasõja aegsest lahingust Atlandil, kus põhiküsimus oli Suurbritannia varustamine USAst, samal ajal kui Saksamaa oli otsustanud mereblokaadiga britid sõjast välja lülitada. Film ongi ühest sellisest Ameerikast teele asunud konvoid eskortivast sõjalaevast Greyhound ning tema heitlustest, proovides kaitsta konvois olevaid tsiviillaevu. Aga meri on külm, hall ja sakslasi täis.
Seetõttu peabki värskelt ametisse astunud Greyhoundi komandör, olles oma esimesel Atlandi ületusel ja seejuures ühtlasi kogu konvoi kaitsmise eest vastutav, tõsist heitlust, et allveeohuga hakkama saada. Komandöri mängib Tom Hanks, kellele pole juhiroll võõras: oma juhtimisoskusi on ta ju lihvinud nii Apollo kosmosemissioonil, Somaalia lahes, Normandia rannikul kui lennukikokpitis jõkke maandudes. Ja ka siin paistab ta tomhanksilikult tuumakas, tagasihoidlik, väljapeetud ja samas oma asja ära tegev.
Film on ameerikalikult ühe isiku keskne, keskendudes Greyhoundi komandörile kui juhile ning isiklikule raskusele otsuseid vastu võtta ja igast järgmisest olukorrast läbi tulla. Kuidas ta saab tuge oma usust ning astub tahtejõu ja rammuga katsumustele vastu.
Väga ameerikalik on ka ennastsalgavus. Kui konvoi läbib Atlandi kõige ohtlikumat osa – Kesk-Atlandi lõhe (Mid-Atlantic gap) ehk ookeani osa, millele ei saa anda õhutoetust ei USAst, Briti saartelt ega Islandilt – siis kogu selle aja on komandör jalul ning võtab vastu otsuseid ja juhib. Sealjuures pidevalt söögikordadest ja mugavustest ära öeldes, sest olukord on peal. Selline Onu Sämmi Sitkeima Sõdurina käitumine tundub tuttavlikult äraleierdatud, aga asjal võib olla ka teine vaatenurk.
See võis filmitegijatel õnnestuda ka tahtmatult, kuid võib öelda, et kuna komandör kui juht tõmbas ennast nii pingule ja viimasele piirile, siis selle tulemusel saigi konvoi kaitsmine rohkem kannatada ja allveelaevad paremini löögile (ehk süžee oli just seetõttu põnevam). Isegi paar tundi und võib imesid teha. Kui seda mitte enesele lubada ning selle asemel olla mitu ööpäeva ärkvel, siis kaob teravus ja reageerimisvõime.
Lisaks on esil pidev religioosne allegooria: kuidas Greyhoundi komandör, kellel on alati varrukast võtta mõni piiblitsitaat, juhib kui hea karjane oma usuga enda karja pimeduse jõudude vahelt läbi. Usklik olemine ja filmi alguses olev stseen, mis näitab komandöri õnnetut armastust, ongi ainsad tegelaste tausta avavad kohad filmis.
Õnnetu armastuse stseen on omakorda kõnekas, kuna näitab mereväelase elu suhestumist ülejäänud ühiskonda: saada paisatud sinna, kuhu teenistus nõuab, kuidas pidev merel olek välistab hubase eraelu tekkimise ja tagab tsölibaadi. Ainsad inimlikkuse killud selles käsukeeles ja -liinis toimivas masinavärgis nimega sõjalaev on kängitsetud isiklikesse esemetesse ja nendega seotud mälestustesse. Mereväelaste «viimseks reliikviaks» oleva «Das Booti» sugust meeskonna hingeelu ja elu-olu edasiandvat kaemust ning ühist heitlust ja pingutust mere ja vaenlasega selles ekraniseeringus ei kohta.
Filmis on suudetud hästi edasi anda karmi ookeanikeskkonda, selle terashalli halastamatut ilma ja tunnet, et keset suurt vetevälja ollakse tegelikult väga üksi. Sealjuures saab hästi aru, miks merevägi on tehniline väeliik. Sest väike inimene ei suuda seal suures halastamatus Neptuni kuningriigis ilma instrumentideta sõdida: radar, sonar, peilingud ja manöövrid. Ehk esimene kokkupõrge on keskkonnaga, mõistmaks, kus on vastane, ja alles siis saab temaga võitlusse asuda.
Allveelaevad on muidugi enda varjamises parimad, mistõttu on heitlus eriti raske. Filmitegijad on näinud vaeva, loomaks autentset sõjalaevaõhustikku, kus peamine suhtlusvahend on käsukeel, kõike korraldab distsipliin ja viisakus ning paika pandud protseduurid. Seda kõike jälgida ning proovida igast korraldusest aru saada ja kogu olukorrapilti endale pidevalt selgena hoida on päris hea vaimne harjutus.
Lisaks on allveelaevavastane sõda antud edasi oskuslikult kontsentreerituna. Meresõjas on allveelaevavastase sõjapidamise lühend ASW (Anti Submarine Warfare), tsunftisiseselt oma põhiolemuse tõttu – otsida päratust veemassist pidevalt vastast – teada ka kui Awfully Slow Warfare (kohutavalt aeglane sõjapidamine). Tempo on ekraaniteoses aga kõva ning mitmekihiliselt huvitav. Kes teab meresõjast ja laevadest rohkem, suudab näha ka enam detaile (näiteks mõistab, miks kokk on lahinghäire ajal laskemoona kandmas). Samas on tegevus hea märulina mõistetav meresõidukogemusest sõltumata. Helikeel aitab pinevusele hästi kaasa ning on enamjaolt filmiga sama jalga astuv.
On ka filmihuumorit, mida näevad paremini need, kes on merega ise kokku puutunud. Näiteks kui kokk ütleb, et lainetus on nii karm, et sooja toitu pole võimalik serveerida, aga samal ajal on radariekraan igasugusest tormise mere säbrust puhas ning allveelaev (mille iga ekraanil näitamist saadab miskipärast partnerit otsiva vaala laul) paistab endakõrguste lainemägede vahel sama selge ja suure kontaktina kui konvois olev tuhandeid mehi Euroopa sõjatandrile vedav reisilaev.
Sellist signaalitöötlust sooviks ka tänapäeval iga radaritootja. Ning samuti pole elulähedane, kuidas raksuvat merd näitavad kaadrid maalivad pildi suurest ja tõsisest marust, samas kui laevas sees inimesed seisavad rahulikult ja teevad oma ülesandeid. Keegi ei oksenda üle poordi, kusagilt ei haarata elu eest kinni, vältimaks takutuustina lendamist sinna, kuhu metsikult kõikuv laevapõrand lainete suva järgi jõuga heita tahab.
Omaette ohkama panev on sakslaste järjekordne kujutamine tehnilise ülemrassina: kuidas Kriegsmarine allveelaev murrab korduvalt sõjalaevade raadiosidesse sisse, selleks et lõriseda ja ähvardada. Juhtuks see veel tsiviilmeresidekanaleil, saaks aru. Aga seda, et kusagil Kruppi terasest vormitud keres istuv sidemees Wolfgang suudab oma aparatuuriga kammida sagedusspektrit läbi, nii et saada selles pidevalt jälile liitlaste konvoi eskortijate suhtlusele – no ei.
Kokkuvõtvalt võib «Greyhoundi» soovitada kui hea tempoga meresõjafilmi. Meresõda selle detailidega (nagu operatsiooniruumis pidev kaarditöö pleksiklaasile) on kujutatud päris hästi. Sekka on lisatud paar näputäit filmimaagiat. Merel tekkivat pinget ja õõva suudetakse hästi edasi anda ja on tore, et paljudele allveelaevadest tehtud filmidele on vastu toodetud linateos, mis räägib nende veealuste merehuntide vastastest – allveelaevajahtijatest, nagu seda on Greyhound.