Solman: vaid pehmete meelitustega lõimumisel edu ei saavuta

Riigihalduse minister Riina Solman. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Lõppeval nädalal Narvat, Sillamäed ja Narva-Jõesuud väisanud riigihalduse minister Riina Solman leiab, et vaid pehmete meelitustega lõimumisel edu ei saavuta ning riik peab ennast vajadusel senisest jõulisemalt kehtestama.

«Narva on Eesti kui Euroopa Liidu idapiiri murdepunkt. Kohtudes Sillamäel idavirukatega oli korduvalt jutuks, kas me teeme piisavalt eestluse edendamiseks Ida-Virumaal ja riigi piisavaks kohaloluks Narvas. Alati saab paremini ka integratsiooni ja lõimumist puudutavates küsimustes, kus siiani ei ole riik ennast kehtestanud, vaid proovinud meetmete, toetuste ja meelitamise keeles,» rääkis Solman BNS-ile.

Tema sõnul saab päris lõimumine alata vaid siis, kui teist poolt märgatakse, aktsepteeritakse ja väärtustatakse. «Pean silmas siin Eest riigi märkamist ja aktsepteerimist. Punamonumentide teisaldamine Narvas ei olnud mõeldud sealsete venekeelsete elanike eristamiseks eestlasetest, vaid see oli üheks oluliseks sammuks Eesti riigi märkamise ja edaspidi sellega arvestamise suunas. Tõhus integratsioon puudutab ühist väärtusruumi ja kuniks enamuse eestlaste hoiakud punasümbolite ja punamõrtsukate tänavanimede eemaldamise küsimuses mõistmist ei leia, jääb lõimumine veel kaugele ning kaastundele põhinevate ühiste arusaamade tekkimiseks läheb vaja mitmeid aastaid,» rõhutas Solman.

Tema sõnul ei saa lubada vastandumist Eesti iseseisvusele. «Kindlasti tuleb edasi tegeleda Ida-Virumaa majanduse mitmekesistamise, elukeskkonna parandamise ja venekeelse elanikkonna lõimumisega. See töö toimub pidevalt juba aastaid ja avaliku arvamuse seire kaudu oleme näinud ka positiivseid tulemusi,» ütles Solman.

Riigihalduse ministri sõnul on narvakad punatanki ootamatu äraviimisega leppimiseks psühholoogiliselt läbimas mitmeid faase. «Esimene faas oli vastandumine, stress, alles siis saab tulla leppimine. Praegu oleme alles selles tulises algusfaasis, kuid ilma riigi kehtestamiseta ja Narvas riigi väärtusruumi selgitamiseta jääkski Narva tankirusikas piltlikult eestlaste vastu suunatuks,» ütles Solman.

Tema sõnul on põhiprobleem maailmavaateline, kus oluline osa Narva rahvast siiani veel idast tulevate sõnumite poole vaatab ning mingi osa imperiaalset Venemaad toetab. «Eesti riigi vaatest on oluline, et õpitakse eesti keelt, tuntakse huvi eesti kommete ja kultuuri vastu, nii saab kodumaa tunne tekkida. Kui seda tunnet ei teki, ollakse altid kodukohast välja rändama, sest pole midagi, mis neid kinni hoiaks. Nii rännataksegi kaugele ära, Narva puhul Tallinnasse ja mujale Eestisse, kuid märgatav osa Eesti maksumaksja rahaga koolitatud noortest otsib tööd ka Skandinaavias ja Lääne-Euroopa riikides, kus kõike seda, mis Eestis võimalik, pakutakse oluliselt madalamas ametis kui haridus võimaldaks. Täna on Narval juba oht noorte lahkumise tõttu muutuda eakate linnaks, kus omavahel meenutatakse nostalgiaga nõukodude aega ning suutlikkust uue olukorraga leppida on vähe,» arutles Solman.

Riik peab siin kahtlemata olema Narva omavalitsusele toekaks partneriks, et lõimumine ühise väärtusruumi suunas edeneks. «Koostöö sotsiaal- ja majandusküsimustes on meil juba sujuv, raskusi tekitab just see «Russkii Miriga» seotud maailmavaateline pool, mille alt välja pääsemiseks on alles tehtud esimesed sammud ning vaja on ka järgnevaid. Riigihalduse ministrina tuletan järjekordselt meelde mitmeid eestlasi solvavaid punamõrtsukate nimelisi Narva tänavanimesid, mille puhul ootaks narvakate poolt empaatiat, mitte vastandumist ja ärapanemist. Et Narvat vaimselt «Eestisse tuua», kulub veel aega,» tõdes Solman.

Pikaajaline eesmärk on Solmani sõnul eestikeelsele haridusele üleminek, et vältida muuhulgas edaspidi segregatsiooni tööturul. Segregatsiooni põhipõhjuseks tööturul on just kehv riigikeeleoskus, mistõttu päevapealt Narvas midagi ei muutu, aga püüda tuleb. «Just seetõttu ongi meil kujunenud linnaosad, kus koos elanike kehvema keeleoskusega kaasnevad kehvemad töökohad, nigelamad palgad, kehvemad elamistingimused, paraku ka suurem kuritegevus. Koolilõpetajate konkurentsivõime tagamiseks edasiõppes ja töökarjääris peab areng olema operatiivsem ning eelnevaga võrreldes on tarvis vene kooli eestistamisele lisaks toetada eesti kooli, millele järjest tugevneb posiitiivne surve venekeelsetest kodudest pärit õpilaste poolt, kes otsivad paremaid võimalusi tulevikuks. Küll aga oleks vale suurendada vene keelde tõlkimist ning nõuda töötajatelt vene keele oskust seetõttu, et osa uusisserännanud ning hiljem ka siin sündinud rahvast ei soovi riigikeelt ära õppida,» märkis Solman.

Narva vanem elanikkond on Solmani ilmavaateliste arusaamade ja hoiakutega keskmise eestlase omadest erinev – päris suur osa narvakatest ei ole ka kursis linna lähiajaloo ja sealsete stalininlike repressioonidega ega huvitu sellest. «Ühine arusaam asjadest algab juurte tundmisest. Narva tegelikku ajalugu tuleb senisest jõudsamalt selgitada, et linnaelanikud teaksid, kuidas mõne sõjajärgse aastaga muutus eestikeelne linn venekeelseks, selle juhtideks said muulased ning eestlasi seal praktiliselt enam polnudki,» rääkis Solman.

Ka igasugune töö noorte suunal, loomeinkubaatori toetamine, Vaba Lava tegevuste toetamine, sart-upide, tööstusparkide ja loomelinnakute tekkele õla alla panek on Solmani sõnul edaspidi võti hästi lõimunud narvakatele. «Vanematel inimestel, kel elu juba sisse seatud ning veendumused-hoiakud välja kujunenud, on lõimumisprotsess hulga keerulisem. Samas on viimaste kuude ja päevade poliitilised murrangud mõjutanud ka neid. Seda võimaluste akent tuleb ära kasutada, pakkuda inimestele uusi võimalusi Eestis ja eestikeelses maailmas nii keelekursuste, -kohvikute ja kultuuriklubide kaudu, kui ka isiklike kontaktide ja kultuuriürituste kaudu Narvas. Siin hakkab ükskõiksuse jää juba murduma, sest iga aastaga kasvab osalejate arv,» ütles Solman.

Igasuguste ürituste korraldamisel peaks Solmani hinnangul jälgima, et Narva ja laiemalt Ida-Viru rahvas kaasatud oleks. «Nendest asjadest peab rahulikult ja väärikalt omavahel rääkima, jätkame jõupingutusi ühiskonna lõimumisel. Kõik meie inimesed sõltumata rahvusest, päritolust või kodukeelest on Eestile võrdselt olulised ning meil on ühine julgeolek. Narva on Eesti linn ja meie riigi osa, mille heaolu on riigi jaoks alati tähtis, ning regionaalsete investeeringute üle otsustamine ei ole kuidagi seotud mälestusmärkide teemaga Narva ega ühegi teise omavalitsuse puhul,» lisas Solman.