:format(webp)/nginx/o/2022/06/20/14643531t1h9639.jpg)
Eesti 200 esimees Kristina Kallas rääkis Rus.Postimehe otsesaates, et riik võtab suuri mureteemasid liiga rahulikult: lisaks sellele, et energiakriisi leevendamiseks meil elektrijaamad veel täisvõimsusel ei tööta, ei tegeleta ka haridussüsteemi probleemide ega tervishoiukriisiga.
Elekter kallines enneolematusse kõrgusse – kas praegu on see hetk, mil valitsus peaks tegutsema?
Valitsusel on kindlasti aeg tegutseda. Tegelikult on juba hilja. Juba kümme aastat ollakse hiljaks jäänud. Praegused hinnad on kõikide eelmiste valitsuste tegematajätmine, ka praeguse. Eestis ei ole ehitatud uusi elektrijaamu ega tuuleparke, neid ainult suletakse või lähevad need katki.
Ma ei näe valitsusel plaani: mis saab edasi? Mis jääb avatuks, kui palju energiat tuleb turule järgnevatel aastatel? Teada on vaid see, et Liivi lahel valmib meretuulepark 2030. aastate esimesel poolel – aga vahepealse kümne aastaga me veame ennast pankrotti!
Kõik plaanid on takerdunud bürokraatlikesse masinatesse. Puudub poliitiline tahe otsuste langetamist kiirendada. Asi on jõudnud niikaugele, et inimesed, kes ise elektrit toodavad, ei suuda seda müüa, kuna võrk ei suuda seda vastu võtta. Ootel on 15 000 päikeseenergia tootjat!
Milliseid kiirmeetmeid tuleks sügistalveks vastu võtta?
Narva elektrijaamad peavad töötama täisvõimsusel. Kui on vaja investeerida või remontida, tuleb seda kiiresti teha, et ajutiselt taaskäivitada põlevkivienergeetika.
Meil riigis tegeldakse energiaküsimustega väga aeglaselt, oleme elanud rahulikul ajal – kuskil midagi remonditi, kuskil midagi avati. Tegelikult käib energiasõda, oleme kriisiolukorras.
Kõik projektid jäid 5–8 aasta tagusesse aega, seega tuleks tuuleenergiaprojekte topelt kiirendada. On vaja poliitilist otsust.
Mulle näib, et meie valitsuseni ei ole jõudnud arusaam, millises kriisis me oleme ja millised on selle kriisi tulemid. See ei puuduta ainult eratarbijaid, kes peavad maksma suuri elektriarveid, vaid ka ettevõtteid, mis on sunnitud lõpetama. Ja me juba näeme seda.
Ma näen horisondil hoopis teist kriisi, millega me veel üldse ei tegele – haridussüsteemi kriis. Õpetajaid ei jagu, hariduskvaliteet langeb. Ülikoolid ei saanud lisafinantseeringut, et suurendada õpetajakoolituseks vastuvõetavate arvu. Otsust, et õpetajate palka tõstetakse, ei ole siiani. Ja õpetajate palgatõus ei tohi olla 3 protsenti, kui inflatsioon on riigis 23 protsenti, vaid tõus peab olema järgmise aasta Eesti keskmise palgani, ja edaspidi üle keskmise. Kui selleks on vaja riigil laenu võtta, siis seda tuleb teha.
Vastasel korral oleme kümne aasta pärast fakti ees, et koolid ei suuda täita õpetajate puuduse tõttu matemaatika ja eesti keele õppekava.
Samasugune kriis on meil ees ka tervishoius.
/nginx/o/2016/10/12/5949557t1h7d36.jpg)