ÕHUKAITSE ⟩ Teraskuppel kaitseb väikest ja rikast riiki

Iisraeli raketitõrjesüsteem Iron Dome hävitab Gaza sektorist Iisraeli suunas tulistatud rakette, vaatega Ashkelonist. Foto: AMIR COHEN/REUTERS/Scanpix

Kulukas süsteem: Ameeriklaste toel ja abil on Iisrael välja arendanud tõhusa õhutõrjesüsteemi, mida vajatakse kaitseks araablaste väljatulistatud rakettide eest.

Iisrael on väike ja kitsas riik (21 671 km2 , idast läände laiusega kuni 115 km), millel ei ole kaitseks strateegilist sügavust – mida lähemal on vaenujõud piirile, seda lühem eelhoiatusaeg rünnaku tõrjumiseks jääb.

Iisraeli ümber on eranditult riigid, mille elanikkonnast enamik tahaks näha juudiriigi kadumist. Riik on ka pidevas hübriidsõjas palestiinlaste terrorirühmitustega. Ja kuna peaaegu iga hommik algab Iisraelis sellega, et mõni terrorirühmitus on järjekordse raketi valmis saanud ja hommikuse tervitusena Iisraeli pihta teele läkitanud, pole ka mingi ime, et Iisrael on otsinud võimalust end selliste rünnakute eest kaitsta.

Mida tõhusam eelhoiatus, seda rohkem on aega ohtudele reageerida. Küsimus on ennekõike selles, et tõrjeraketid pole just odavad.

End tõestanud kaitsekilp

Kippat Barzel (i.k Iron Dome, e.k Teraskuppel) on süsteem, mille said 2011. aastal valmis Iisraeli relvatootjad Rafael Advanced Defence Systems ja Israel Aerospace Industries. Selle eesmärk on võtta juba lennust alla raketid, mis riigi pihta nelja kuni seitsmekümne kilomeetri kauguselt teele on saadetud. See on ilmselt ka üks kõige tõhusam lähimaa õhutõrjesüsteem maailmas.

Loomulikult otsib ka Iisraeli relvatööstus aktiivselt turgu oma toodangule. Nagu Rafael oma kodulehel reklaamib, on Teraskuppel lahingus testitud kaitsesüsteem enam kui 2000 raketi hävitamisega, tõrjetabamuseks hinnatakse 90 protsenti, reageerimisaeg on kiire, iga ilmaga ja igal kellaajal. Süsteem suudab edukalt tõkestada rakette, suurtüki- ja mortiirituld, aga ka lennukeid, helikoptereid ja UAVsid (mehitamata lennuvahendite süsteeme). Lisaks maapealsele süsteemile on selle erivorm veokil baseeruv mobiilne (I-DOME) ja laevadele paigaldatav (C-DOME) versioon. Koostöös Raytheoniga on Rafael turule toonud ka USA versiooni Teraskuplist nimega SkyHunter.

Päris kriitikata ka ei saa. Nagu erus olev brigaadikindral Urmas Roosimägi kinnitab: «Ei saa öelda, et Teraskilp on sada protsenti kindel süsteem, ka viimasel rünnakul kõiki rakette ei saanud alla tulistatud. Aga need olid veel vanaaegsed raketid. On küsitav, kas Iisraeli õhutõrjesüsteem peaks vastu tugevale õhurünnakule tänapäevaste rakettidega. Kõige nõrgem lüli õhukaitsesüsteemis on juhtimiskeskus ja radar. Kui need saavad pihta, siis tegelikult ülejäänuga suurt midagi korda ei saada.» (Urmas Roosimägi, «Keskmaa õhutõrje on vajalik, kuid väga kallis», ERR 22.03.2022).

Iisraeli Iron Dome'i raketitõrjesüsteem hävitab Gaza sektorist Iisraeli suunas välja lastud raketi. Foto: Ammar Awad/Reuters/Scanpix

Niisiis on Iisraeli raketikaitsekilp tõestanud end lähimaa lendkehade vastu, mis on enamasti kas ise valmistatud või palestiinlaste ja Liibanoni aladele smugeldatud. Sellise ohu (Iskanderite ja tiibrakettide) vastu, nagu Eesti piiri tagusest Luugast meie suunas paistab, seda süsteemi testida pole olnud võimalik.

Mõnevõrra teenimatult on Teraskupli varju jäänud teine Rafaeli loodud lähimaa õhutõrjesüsteem Spyder («Surface-to-air Python and Derby»), mida Iisrael on suutnud maha müüa juba näiteks tšehhidele. Iisrael ise seda ei kasuta. Ameerika Ühendriigid toetavad Iisraeli sõjalist riigikaitset igal aastal umbes 3,8 miljardi dollariga ning seetõttu on juudiriigil odavam kasutada sõjalise abi korras saadud Ameerika Ühendriikide moodsaid ja kõrgtehnoloogilisi relvasüsteeme.

Peale selle on Iisraelil 2000. aastast oma lühi- ja keskmaa õhutõrjesüsteem Hetz (Arrow, e.k Nool). See oon arendatud aktiivses koostöös ameeriklastega, mis võib olla isegi veel efektiivsem, aga pole olnud võimalust seda proovile panna. Arendusel on juba Noole neljas põlvkond (Arrow-4), mis suudaks rakette lennust alla võtta ka väljaspool Maa atmosfääri.

2017. aastast on kasutusel ka kesk- ja pikamaa raketitõrjesüsteem Kela David (David’s Sling, e.k Taaveti ling), et lennust maha võtta vaenulikke lennukeid, droone, ballistilisi ja tiibrakette. Eesmärgiks on asendada sellega USAs toodetud MIM-23 Hawk ja MIM-104 Patriot.

2022. aasta aprillis võis Iisraeli peaminister Benny Gantz esitleda uut laserõhutõrjesüsteemi Keren Barzel (Iron Beam, e.k Teraskiir). Iisrael räägib praegu 100-kilovatisest laserist, mille kiirega suudetaks alla võtta nii droone kui ka väiksemaid rakette.

Vene relvade vastu

Araablased kujutavad siiani küll agressorina hoopis Iisraeli ja eks neil ole selleks ka piisavalt omi põhjusi. Palestiinlaste ja Liibanoni rühmituste igikestvat sõjapidamist Iisraeli vastu on nii avalikke kui ka varjatud kanaleid pidi toetanud eri aegadel tugevalt Egiptuse, Liibüa, Iraagi, Süüria ja Iraani võimud. Ning pole kahtlust, et neid pingeid on alates 1956. aasta Suessi kriisist ennekõike kütnud Nõukogude Liit ja hiljem Venemaa.

Nõukogude Liidu ja Venemaa relvaeksport nn kolmandasse maailma alates külma sõja tippajast oli laiaulatuslik. Araabiamaade ühisrinnet Iisraeli vastu toetas ja relvastas N Liit järjekindlalt alates 1956. aasta Suessi kriisist, ning nii 1967. kui ka 1973. aasta Araabia-Iisraeli sõjad peeti maha ennekõike just N Liidu relvadega. Ameeriklaste sõjaline abi Iisraelile kasvas sel ajal samas ja isegi enamas mahus, mille tulemuseks oli, et nendes sõdades jäi Iisrael eranditult peale.

Moskva «karvast kätt» tuletab Iisrael tihti meelde, viimastel aastakümnetel peamiselt Iraani ja Süüria mahitajana. Enamik relvastusest, mida Iisraeli vastu kasutatakse, on kas välja töötatud või toodetud Venemaal. Enamik süsteemidest, mis on Iisraelis endas loodud nende relvade tõrjumiseks, on aga valminud koostöös ameeriklastega.

Päev, mis muutis kõik

Üks esimesi «CNNi otse-eetris» maha peetud sõdadest oli 1991. aasta Lahesõda, milles lääneriigid lõid Iraagi väed Kuveidist välja. Iraak otsustas siis puhtpropagandistlikul põhjusel läkitada vähemalt 42 nõukogude päritoluga Scud-raketti Iisraeli linnade pihta.

Tegemist oli «päevaga, mil Iisraeli sõjad muutusid igaveseks», võttis ajaleht Jerusalem Post 30 aastat hiljem kokku. Lääneriikide otsus minna vabastama Kuveiti tõi vastuseks taktikaliste ballistiliste rakettide (lühimaa, lennukaugus kuni 300 km) Scudide löögi Iisraeli linnade suunas, mille tulemusel sai surma küll vaid kaks ja kaudselt ehk veel (erinevate terviserikete läbi) kuni 74 inimest.

Millest aga suur meediasündmus sai, oli see, et Iisraelil oli rünnakule vastu panna ameeriklastelt saadud Patriot-rakettide süsteem. Kuni selle päevani puudus praktiliselt üldse kogemus ballistilisi rakette tõrjuda. Ka tabas seda süsteemi sõja alguspäeval tõrge, kuid väidetavalt jõuti lähetada Patriot-rakette ligemale 40 läheneva objekti pihta. USA president George Bush seenior teatas igatahes, et 42 lähenenud raketist olevat Patriotid alla tulistanud 41.

Hilisemad tunnistused viitavad tabamusele kümme (või lausa null) protsenti, arvestades, et Scudid polnud just kõige «targema» tehnikaga ja võisid kukkuda ka ise alla ning ei tabanud kavandatud sihtmärke. Samal ajal kasutas Patriot-rakette ka Saudi Araabia, kus iga läheneva Scudi vastu läkitati keskmiselt kolm raketti, ning edukaks kaitseks sai pidada ka seda, kui viimane rakett vastase alla tõi.

Küll sai aga Iisrael õppetunni, et riigi õhuruum vajab palju tõhusamat kaitset. Ja arendustööks andis lisatõukeid tegelik elu. Liibanonis tegutsev sõjaline rühmitus Hizbullah tulistas 1990ndatel tihti Iisraeli territooriumi, ning 2006. aasta teises Liibanoni sõjas tabas Iisraeli ligemale 4000 Hizbullah’ läkitatud Katjuša vms raketti, tappes 44 inimest, kuid ajades ligemale miljon inimest sõjahirmus pommivarjenditesse.

Aastatel 2000–2008 tabas Iisraeli enam kui 8000 raketti, mille olid teele saatnud nii Hamas kui ka väiksemad (peamiselt Süüria rahastatud) rühmitused Gaza sektoris. Iseloomulik oli Qassam-rakettide tulistamine 122 mm Gradi raketialustest, mida Gaza sektorisse oli smugeldatud. Rekordiks jäi 2008. aasta enam kui 2000 raketitabamusega.

Idee oma tõhusamast raketikaitsest sai tuule tiibadesse alates brigaadikindral Daniel Goldi tõusust Iisraeli kaitsejõudude uurimis- ja arengubüroo etteotsa 2004. aastal. Peagi tehti ettepanek Teraskupli rajamiseks ja 2007. aastal langetati otsus selle süsteemi rajamiseks Rafaeli ja Iisraeli kaitsejõudude koostöös. 27. märtsil 2011 alustas Teraskuppel ametlikult tööd ning on oma efektiivsust tõestanud.

Brigaadikindralit reservis David Goldi peetakse Iron Dome'i kontseptsiooni isaks. Foto: Israeli Ministry of Public Security

2021. aasta mais läkitati Iisraeli-Palestiina kriisi ajal Gaza sektorist Iisraeli pihta enam kui 4300 raketti, ning neist, mis oli sihitud asustatud punktide pihta, tõi Teraskuppel väidetavalt alla 90 protsenti.

Arvestada tuleb küll sellega, et Katjuša raketid, mida Süürias valmistatud Gradidega on Liibanonist Iisraeli pihta lastud, kandsid kuni 30 kg lõhkepead ja tabasid ligemale 20 km kauguselt. Hamasi Qassam-raketid, lõhkepeaga viiest kuni kahekümne kilogrammini, tabasid 5 kuni 16 km kauguselt. Ükski neist süsteemidest polnud eriti täpne, kui kahjustuste minimaalset suurust vaadata.

Küsimus on rahas

Probleem on olnud see, et kui ühe Qassami valmistamise omahind arvestati 2009. aastal olevat vaid 800 dollarit (500 eurot), siis Teraskupli tegelikku maksumust võib vaid oletada. Iisrael saadab tõrjerakette teele selliste rakettide pihta, mis ähvardavad tabada asustatud punkte. Teraskupli tõrjerakettide Tamir hinnaks on oletatud ühes 2020. aasta raportis juba 100 000 kuni 150 000 dollarit.

Teraskiir, kui see ka efektiivseks osutub, tooks iga vaenuliku raketi tõrje maksumuse alla juba 3,5 dollari ehk laserkiire võimsuse hinna peale. Laserrelvade efektiivsus on seni olnud küll rohkem ulme valdkond. Võimalik, et Iisrael tõestab nüüd muud.

Iron Dome'i patarei, mis on mõeldud sissetulevate lühimaarakettide ja suurtükimürskude peatamiseks ja hävitamiseks Golani kõrgendikel. Foto: JALAA MAREY/AFP/Scanpix

Mais 2021 kirjeldas BBC raport Teraskuplit, et sellel on üle Iisraeli kümme tõrjepatareid, igaühes kolm või neli laskesüsteemi, mis saavad teele saata 20 tõrjeraketti. Süsteem toimib nii, et radarid tuvastavad lendkeha lähenemise, kontrollsüsteem arvutab välja oletatava sihtmärgi, seejärel alles läkitatakse tõrjerakett lendkeha maha võtma. Rakette, mis nähtavalt asustatud kohti ei taba, lennust maha võtma ei hakata ja statistikas seega ei kajastu.

On väidetud, et USA on investeerinud Teraskuplisse ajavahemikus 2011–2021 ligemale 1,6 miljardit dollarit ja veel ühe miljardi 2022. aastaks. Ühe Teraskupli patarei maksumus on väidetavalt 50 kuni 100 miljonit dollarit, raha neelab ka edasine ülalpidamine ja iga tõrjeraketi soetamine.

Taaveti Lingu arendusse on USA 2006. aastast panustanud väidetavalt 330 miljonit. Noole arendusse on USA pannud väidetavalt 825 miljonit ja Iisrael ise 300 miljonit dollarit. Lisaks toetab USA jätkuvalt Patriot-rakettide ülalpidamist Iisraelis. Teraskiire väljatöötamise maksumus on teadmata.

2019. aastal käis USA Iisraelis esitlemas oma raketikaitsekilpi THAAD (Terminal High Altitude Area Defense), mida on paraku reaalses olukorras olnud võimalik proovile panna vaid korra, 17. jaanuaril 2022 Ühendemiraatides. Võimalik, et mitmes aspektis on Iisrael oma arendustegevuses isegi ameeriklastest sammukese ees, jõulisel USA rahastusel muidugi.