ESSEE ⟩ Õhk on puhas

Kõik on hästi, kui nii ütlevad poisikesed mängu ajal või sünoptik ilmateates. Kergendatult hingavad varjendis istuvad inimesed, kui saavad säärase sõnumi raadio teel – muidugi, kui neil on varjend, kuhu peituda, ning raadiojaam, mis edastab tõest infot.

111 aastat tagasi, vaevu kaheksa aastat pärast esimest mootorlendu, näitas inimene järjekordselt leidlikkust, kui hakkas lennukit kasutama sõjaotstarbel. Alguses oli luure. Avatud kabiinist visati alla granaate ja pommikesi ning kasutati käsitulirelvi. Maa pealt tulistati vastu ning näiteks meie Vabadussõjas tabas rahvaväe tunnimees vintpüssikuuliga meie oma esimest lennukit selle esimesel lahingulennul tiiva pingutustrossi. Kuid see oli õnnelik õnnetus ja kõik pääsesid eluga. Nagu näha, pea kõik nüüdisaja õhusõja elemendid said alguse üle saja aasta tagasi. Ainult et tollal ei osatud arvata, kui kaugele see kõik jõuab. Nende arengute hoos kipub laiema avalikkuse teadlikkus õhusõjast puudulikuks jääma. Esimese Tšetšeenia sõja järel parastasid kommentaatorid, et venelased hävitasid tšetšeenide suure lennuväe kohe, ehkki lennuväge ei olnud olemas. Lennuväljal oli vaid suur hulk õppelennukeid. NATO Kosovo kampaania ajal leidus neid, kes kuulutasid selle suureks läbikukkumiseks ühe lennuki F-117 allatulistamise tõttu. Kuid liitlaste lennukid lendasid lühikese aja jooksul 27 000 lennutundi minimaalsete kaotustega. Sealjuures juhitavate rakettide täpsus, vaatamata mõnele apsakale, oli palju parem praegusest Vene vägede sõjategevuses nähtust. «Teadjameeste» hoiakut ei muutnud Vene sõda Gruusia vastu 2008 ega sõda Ukrainas. Massiivne rakettide kasutamine on toonud päevakorda raketitõrje vajaduse ning lennuväe kasutamisele ennustatakse lõppu, sest õhutõrje olevat üle kõige.

Ainult lennuväel on võime tagada õhukaitse palju suuremal alal, kui seda on Eesti territoorium.

Tähelepanelikumad riigikaitsehuvilised on kindlasti märganud, et õhutõrjest räägivad rohelises vormis ja õhukaitsest sinises vormis ohvitserid. Õhukaitse on kõikehõlmav tegevus õhuruumi kaitseks; õhutõrje on ainult üks selle komponent. Kuid see on vaid osake kogu loost. Sõdades ja konfliktides käis ja käib lahingutegevus õhuruumis nii tavapärase õhusõja mõistes kui ka uudsel kombel. Nii päeval kui öösel, sõltumata ilmast, võivad tegutseda erinevad lennuvahendid, rääkimata rakettidest. Samavõrra on arenenud ka õhukaitsevahendid ja nende olemasolu või puudus toob esile vana tõe – lõplik edu lahinguväljal sõltub ikka sellest, kes valitseb õhuruumi. Sealjuures lahingus on elulise tähtsusega omaenda ja liitlaste tehnika ning üksuste tuvastamine. Lisaks kopteritele ja lennukitele, droonidele ja rakettidele on õhuruum suuresti eetri mängumaa, kus sageduste vallas on kõike sidest ning elektroonilisest sõjast laserite ja energiarelvadeni, unustamata, et infosõda põimib need osised inimeste meeltesse. Venemaa kasutab Ukraina vastu ka strateegilisi pommitajaid, mis kuuluvad tuumatriaadi. Ukrainas asuvate sihtmärkide pihta tulistatakse rakette, mis võivad olla varustatud tuumalaenguga. Mida peaksid mõtlema Ukraina kaitsjad või mõne teise riigi kaitseväelased, kui mõni selline rakett eksib nende õhuruumi? Kui Eesti alustas osalust NATO rahupartnerluse programmis, oli n-ö vana NATO paika loksunud. Hakkasime osalema NATO õhukaitse komitee (NATO Air Defence Committee – NADC) töös ja seadsime sihte liitumiseks NATO integreeritud õhukaitsesüsteemiga (NATO Integrated Air Defence System – NATINADS). Kuid enne seda oli 1979. aastal tekkinud idee luua süsteem kogu lahingutegevuse juhtimiseks õhuruumis, mitte pelgalt õhukaitseks. Vastav projekt sai ametlikuks kakskümmend aastat hiljem (1999) ning nimetuseks õhuoperatsioonide juhtimissüsteem (Air Command and Control System – ACCS). Kaks aastat hiljem lisandus NADC päevakorda raketikaitse. Ballistiliste rakettide tõrjeks on loodud süsteem terve sõjatandri kaitseks, koostöö Venemaaga katkestati 2014. aastal, pärast Ukraina sõja algust. Maailmal on kurb kogemus suurte rakettide kasutamisest sõjas. Ukrainas on loetletud juba üle 3000 suure raketi tabamuse, mis on hävitanud riigi taristut, kuid ka elumaju, ja tapnud tsiviilisikuid. Teises maailmasõjas tabas Inglismaad umbes 10 000 tiibraketti, neist ligi veerand Londonit – 2419. Pea samapalju tabamusi sai Antwerpen Belgias – 2448. Ballistiliste rakettide tabamusi (3172) said tunda viis riiki – lisaks Inglismaale ja Belgiale Prantsusmaa, Holland ja Saksamaa. Seepärast ongi raketitõrje eurooplastele ammu muret teinud ning rakettide juhtimissüsteeme on täiustatud ja keerulisemaks muudetud. NATO on end uuendanud, kuid õhu- ja raketikaitse pluss kogu sõjategevuse juhtimine õhuruumis on jätkuvalt kõrgetasemelise komitee hallata. NATO integreeritud õhu- ja raketikaitse poliitikakomiteed (Integrated Air and Missile Defence Policy Committee – IAMD PC) juhib NATO peasekretäri asetäitja ning komitee ise raporteerib otse kõrgemale tasemele, milleks on Põhja-Atlandi Nõukogu. Lisaks tegeleb praktiliste küsimustega liikmesriikide relvastusjuhtide konverents (Conference of National Armaments Directors – CNAD) koos vastavate alamkomiteede ja töögruppidega. ACCS on juba rakendumas ning esimene süsteemi juhitud hävituslennuki tuvastuslend oli 2015 Itaalias. Eesti panustab sellesse NATO kõige moodsamasse süsteemi oma õhuseiredivisjoni, lennubaasi ning personaliga. Meie õhuväelaste professionaalsus on igati tasemel ning liitlaste tunnustatud. Selgitamaks ACCSi olemust, võib mainida võrgupõhist lahingutegevust, kuhu on integreeritud liikmesriikide kõik vastavad relvasüsteemid sihtmärkide hävitamiseks maal, merel, õhus ja kosmoseruumis. Süsteemi üks kroonijuveel on lennuk F-35, mis on juba ja jõuab veel mitme NATO liikmesriigi relvastusse. Viienda põlvkonna lennukite eelised on suured. Eelneva põlvkonna lennukid suutsid mitme üksiku võime ja omaduse poolest jõuda sama heade tulemusteni, kuid mitte kõigis korraga. Eriliseks tunnuseks on «nähtamatus», kuid kindlasti relvastuse peitmine lennuki sisemusse ja võime lennata forsseerimata jõuseadmega ülehelikiirusel. Ainult lennuväel on võime tagada õhukaitse palju suuremal alal, kui seda on Eesti territoorium. Kõige kiirema reaktsiooniga väeliik on võimeline ka kiireks manöövriks, et toetada teiste väeliikide lahingutegevust ükskõik missugusel suunal ja kaugusel. Eesti õhukaitseks on meil veel mõndagi teha. Kõigepealt tuleb õhuväele lisada õhutõrjedivisjon, mis on varustatud õhu- ja raketikaitseks loodud relvasüsteemidega. Ees seisab osalus arendustöös, mis on seotud Rootsi ja Soome liitumisega NATOga, sh ACCSiga. Laiapõhjalise riigikaitse raames aga tuleb rohkem ära teha elanikkonna kaitseks ja teavitamiseks. Kolm põhiväeliiki on tähtsad ka tänapäeval. Lennuvägi iseseisvus väeliigina eelmisel sajandil ning Eesti Vabariik oli siis esimeste seas.

Õhukaitse on kõikehõlmav tegevus õhuruumi kaitseks; õhutõrje on ainult üks selle komponent.

Ka iseseisvuse taastanud Eesti õhuväel ei ole midagi häbeneda. Droonide juhtimine tundub olema lihtne nagu nutitelefoni kasutamine. See aga ei tähenda, et igamees mõistab nende kasutamise eripära. Lisaks taktikatarkustele õhuruumis esitavad loodusseadused spetsiifilised nõuded lenduritele, õhutõrjujatele, radarioperaatoritele ja paljudele teistele spetsialistidele, kes kaitsevad meie õhuruumi puutumatust. See eriline teadmine oli määrav nii sada aastat tagasi kui on ka tänapäeval. Riigikaitse otsustusprotsess on määrav ja selles peavad osalema vastavad juhid. Argumendid ja mõttekäigud Eesti sõjalise kaitse arendamiseks vajavad kindlasti õhuväe asjatundjate panust.