«Einstein ja Margarita» arvustus: geenius on inimene, kes sosistab jumalaga

Triinu Meriste lavastuses «Einstein ja Margarita». Keskealine vene aristokraat, vene spioon, kes lahkub ­igaveseks oma elu armastusest. Foto: Kevin Kohjus

Lavastust «Einstein ja Margarita» vaatama sättides urgitses minus alateadlik hirm, et näidend on liialt sõjakeskne. Hirm, et kui ei saa mitte midagi aru relatiivsusteooriast, siis järelikult on näitlejate ponnistused minusuguse peale maha visatud aeg. Aga eks teatrisse minekul on alati ootused ja lootused. Alati tahaks, et etendus oleks väga hea või siis vähemalt hea.

Suur oli kergendus teada saada, et relatiivsusteooriast ei saa aru enamik inimkonnast, seda ei mõistnud isegi Einsteini venelannast armuke Margarita. 2019. aastal Aleksander Gelmani kirjutatud näidendis, originaalpealkirjaga «Almar», on kasutatud peamiselt tõsielulisi fakte Einsteini eluloost. See ei ole tõsine lugu poliitikast, vaid kurbnaljakas lugu ühe armastuse ja suhte lõpust, kus kuulus teadlane on valmis ja nõus elu lõpukümnendil vahetama teadmised aatompommi ehitamisest armastatud naise vastu.