Baltoscandal 2022: vaglad riista otsas, suudlus emaga, pissised püksid ja teisi šokeerivaid hetki Rakverest

Baltoscandali võimsaim lavastus oli Kim Noble «Lullaby For Scavengers», mis ülestas kõik piirid, pani saalis tundma vastikust, hinge kinni hoidma, naerma, aga ennekõike oli see tohutult südamlik ja dramaturgiliselt ülimalt peensusteni komponeeritud tervik. Foto: Baltoscandal

Kumb stseen oli ilgem, kas see, kui meesnäitleja tõmbab oma riistal eesnaha tagasi ja asetab suguelundile vagla või see, kui ta alasti lesib vakladest kubisevas vannis? Või hoopis kirglik suudlus emaga? Või hoopis mindi üle piiri siis, kui naisnäitleja etenduse alguses pissib püksi ja siis märgade pükstega aeleb publiku süles ning pissiloiku loobitakse vaatajate jalatseid? Mis on õõvastavam, kas nukk, kes seksuaalselt pilastab ja tapab teisi nukke või robot, mis on üks-ühele koopia reaalsest inimesest?

Paljud neid ridu lugedes arvatavasti mõtlesid, et see kõik on liig ja midagi sellist ei taha nad näha. Kirjeldatud hetked panid ka mind vastikusest silmi sulgema.

Ma ei otsi närvikõdi või valu elus ega teatris, armastan mugavust ja head elu, ma ei taha piinamist ega piinu, ei igatse pidevat piiride nihutamist. Olles jõudnud keskikka, julgen tunnistada, et tahan ennekõike ilu ja harmooniat, kuid ootamatult pean siin nentima, et pea kõik loo alguses välja toodud stseenid olid tänavuse Baltoscandali lavastustest. Aga kõigele sellele vaatamata – või ennekõike just tänu sellele? – pean Priit Raua koostatud festivalikava viimaste aastate huvitavamaks ja tugevamaks.

Ma ei pea kunstnike kõiki valikuid põhjendatuks, aga enamjaolt ei mindud üle piiri soovist publikut lihtsalt šokeerida, vaid selleks, et anda ideele jõudu ja mõjuvust, jagada lugu.