Kaemus ⟩ Aasta farmis – naljaga tõsistest asjadest

Jeremy Clarkson, "Aasta farmis". Kirjastus Helios. Foto: Raamat

Minu jaoks on hea puhkuse osa ikka huvitav raamat.

Clarkson ei ole mulle sugugi võõras nimi, aga tunnistan ausalt, et tema raamatu „Aasta farmis” võtsin kätte väikese eelarvamusega. Õnneks lükkas raamat eelarvamuse ümber. Lisaks tema teada-tuntud sarkastilisele huumorile ja headele võrdlustele oli seal ka omajagu, mis kõnetab inimest, kellele maaelu käekäik korda läheb.

Raamat on kokku pandud Sunday Timesis ilmunud veergudest, kus Clarkson jagas aasta jooksul oma maaelumõtteid, mis tekkisid tal oma talus nimega Diddly Squat ehk tõlkes mitte pennigi, mis viitavat talust saadavale tulule.

Nalja raamatus saab, see on kindel. Alustades sellest, et tehnikahuviline Clarkson ostab endale pööraselt suure ja keerulise Lamborghini traktori. „Neljakümnekilomeetrise tunnikiiruse juures pole ma iial hirmu tundnud, aga selles traktoris tundsin. Sellest ajast olen sõitnud väga aeglaselt … vastu kuut väravat, telefoniposti, teist traktorit ja transpordikonteinerit.” Või kuidas ja kas üldse edeneb lammaste pidamine või kartulikasvatus piirkonnas, kus seda keegi teha ei soovita.

Elutervet huumorit on tõsiste teemade juures vaja.

Aga raamatus on juttu ka ajast, mil Brexit tekitas segadust ja tohutud üleujutused hävitasid saaki. Need kaadrid jõudsid toona ka Eesti uudismeediasse ja olid väga kurvad.

Mida lehekülg edasi, seda enam sai selgeks: kuigi asukohariigi spetsiifika on igas riigis erinev, siis suures plaanis on mured ikka samad.

Mure (võõr)tööjõuga. „Miks te ei võiks seda tööd anda korralikele inglise inimestele?” Kas tuleb tuttav ette? Rohepööre, regulatsioonid, ikaldus ja suurem filosoofiline mure, kas kõik see lõppkokkuvõttes üldse mõttetuks ei osutu, sest ka Suurbritannias on odava-sissetoodu ja kohati ülikõrgetele standarditele vastava kohaliku toidu vastuseisus ikka ja alati võitjaks soodne. Clarksoni sõnul on talust taldrikule kontseptsioon suurepärane, aga iga tema talupoe kliendi kohta on 17 miljonit soodusketi klienti. Usun, et nii mõnegi Eesti tootja jaoks on see mõttekäik tuttav.

Kindlasti on Clarkson kaugel olemast võrdne mõne teise alustava põllumehega. Tema omanduses olevat talu haris enne kohalik kogemustega põllumees, nõuandjaid on tal küllalt ja ka ressurssi, sest ilmselt teenib ta rohkem raha sellega, et räägib põllumajandusest, mitte ei sõltu sellest.

See on kaugel olemast käsiraamat alustavale põllumehele, aga eluterve, kui soovite, siis maalähedase mõtteviisi kandjana on see omal kohal.