Ebapärlikarbi tehislikes tingimustes kasvatamisega tegi RMK algust kaks aastat tagasi, sest kodujões vähenes nende looduslik järelkasv kriitiliseks juba poole sajandi eest. Praegu on RMK Põlula kalakasvatuses ebapärlikarbi vastsetega toimetajatel kiired päevad: on see aeg aastas, kus suve hakul ebapärlikarbi kodujõest püütud lõheliste lõpustelt pudenevad 0,2-millimeetrised karbi-vastsed, mis sõelalt üles otsitakse ning kasvatuskarpidesse jagatakse.
Väljasuremisohus ebapärlikarbid kosuvad oma kodujões
Pärast aastast kasvamist on vastsed tervelt millimeetrised ning viiakse laborist Lahemaale kodujõkke tagasi. Just nii juuni keskel tehtigi: tuhat üheaastast noorkarpi on nüüd auguplaatidel jões kasvamas, igas võrguga piiratud pesas kaks pisikest karpi. Plaatidel seepärast, et jõepõhjas võiksid nad muidu hukkuda. Arvatavasti jätkub nende elu nõnda viis kuni kaheksa aastat, enne kui nad plaadipesadest välja võetakse ja jõepõhja lastakse. Kusjuures neid plaate peab käima kord või paar nädalas setetest puhastamas. Seda teevad RMK kalakasvatustalituse ja keskkonnaameti töötajad koos kohalike inimestega. Igatahes on lootust, et praegu plaatidel sirguvad karbivastsed võiksid selles jões elada isegi üle saja aasta vanusteks.
Tuhat noorkarpi, kes juunis kodujõkke viidi, on tubli lisandus juba jões kasvavale neljasajale karbile, kes on samuti plaatide peal. Kaks korda aastas kontrollitakse, milline on karpide seisukord jões, ning eraldatakse mikroskoobi all surnud noorkarbid elusatest.
Kord nädalas käivad kalakasvatustalituse töötajad toomas labori-karpide jaoks kodujõest vett ja lähedal asuva märgala veesilmast taimset pudet detriiti. Peale selle antakse karpidele laboris toiduks vetikasegu.