Dresseni tegevus oli aastaid teada

Kaadrid kaitsepolitsei videost: Aleksei Dresseni vahistamine Tallinna lennujaamas 22. veebruari varahommikul. Foto: kaitsepolitsei

Kaitsepolitsei juhtkond kahtlustas Aleksei Dressenit Venemaa heaks töötamises vähemalt viis viimast aastat, kuid tema kinnipidamiseks vajalike tõendite hankimine osutus ooda­tust raskemaks.

Kuna teatud seltskond kapos teadis Dresseni koostööst FSBga juba 2007. aastal, osutub arvatava riigireetja tekitatud kahju ilmselt minimaalseks.

On loogiline, et Venemaa agendile sokutatakse ette materjale, mille jõudmist venelaste kätte Eesti eriteenistuse tahab. Seega sai Dressen Venemaale edastada infot, mis Eestile suurt kahju ei teinud, või vastupidi, oli ehk isegi kasulik. FSB Moskva peakontoris on tõenäoliselt praegu kuhjaga peamurdmist ja analüüsimist, et ümber hinnata Dresseni toodud infot, parandada plaane ja tegevusi ning uurida, kus on tehtud strateegilisi vigu.

Juba enne Simmi juhtumit

Kapo sai Dresseni tegevust teadlikult suunata ja sündmusi niimoodi aastaid kontrollida.

Postimehele on väidetud, et Dresseni tegevusel hakati silma peal hoidma juba viis aastat tagasi, ainult et siis tuli vastuluureametnikel vahele üks teine probleem, mis tuli kiirkorras lahendada. See oli Herman Simmi juhtum, millega kapo pidi pärast välismaalt info saamist otsustavalt tegelema hakkama.

Kui Simm 2008. aasta 21. septembril vahele võeti ja 2009. aasta veebruaris vangi mõisteti, sai kapo taas rohkem aega Dresseniga tegeleda.

See, et Dresseni tegevus oli ammu teada, toob selgust ka küsimusse, miks kapo Dressenit pärast paljusid probleeme ja ametiredelil alandamisi mujale tööle ei suunanud või lihtsalt ei vallandanud, vältimaks pettunud, kuid tähtsat infot valdava mehe võimalikku kahjulikku tegevust.

Kuid riigireetureid ei karistata mitte töölt vallandamisega, vaid nende süü tõestamisega ja kohtus süüdimõistmisega. Dressenit oli vaja kapos tööl hoida, teda kontrollida ja info edastamisel vahele võtta.

Dresseni käitumist kapos tagantjärele analüüsivad inimesed näevad nüüd hoopis teises valguses tema huvi käia koos napsitamas ühe toonase julgeolekuasutuse vastuluuretöö juhiga.

Viimane armastas purjuspäi kolleegidele tööst üht-teist rääkida ja nii võis Dressengi loota sealt pudenevatele vajalikele infokildudele. Dressenit ennast alkoholilembeseks pidada ei saa. Ta lihtsalt ei olevat seda tüüpi inimene, kes pingete maandamiseks end oimetuks joob.

Tagantjärele targana  tundub igati loogiline, miks Dressen kapos vähem tähtsale, äärmusliikumiste analüüsiga seotud tööle suunati. Ometi sai ta tööülesannetega seoses osaleda töönõupidamistel lätlastest kolleegidega, kus arutati kahe sõbraliku riigi eriteenistuse koostööd.

Ilmselt jõudis seegi info lõpuks venelaste lauale. Nagu on tõenäoline seegi, et info edastamiseks kasutas Dressen Lätit, kuhu tal isiklikel põhjustel – Dressen on Riias sündinud – sageli asja oli, nii et reisid seetõttu kolleegides vähimatki kahlust ei saanud tekitada.

Dresseni reisikirg oli kapos teada. Nii on mees koos abikaasaga külastanud mitut eksootilist riiki, näiteks tegi ta reisi arenevasse turismipiirkonda Kagu-Aasiasse.

2007. aasta kevadel kapos pronksöö sündmustega tegelenud Dresseni toonane möödalaskmine seisnes selles, et hetkel, kui pealinnas asi totaalselt käest läks, oli mitu sellega tegelenud kapo ametnikku kadunud otsekui vits vette.

Kui siseminister Jüri Pihl mõni päev pärast rahutusi kapolt märatsejate kohta foto- ja videosalvestiste näol tõendusmaterjale nõudis, sai minister vastuseks, et tõenditeks on tänavarahutusi uudistesaadete jaoks üles filminud Kanal 2 ja TV 3 videomaterjalid.

Pakuti täienduskoolitust

Postimees ei tea, kuidas täpselt kapo Dresseni tegevuse jälile jõudis, ent seesuguste juhtumite puhul on algseks infoallikaks enamasti keegi reeturi lähikondsetest. Samas on ebatõenäoline, et Dressen oli oma tegevusse pühendanud sageli Venemaal tööl käiva abikaasa. Dressen teadis, et seesugune teadmine ei oleks kuidagi abikaasa huvides. Niisamuti ei pruukinud naine teada läbiotsimisel nende kodust leitud 20 000 eurost.

Dresseni karjääri näiline allakäik kapos algas 2001. aastal, kui ta toonase osakonnajuhina üritas üht operatiivraha kasutamist vormistada mitmes jaos ja tema toonane alluv, praegunegi kapo juhtivametnik Dresseni peale kaebas.

Kuigi esmapilgul jääb mulje, et pärast 2007. aasta pahandusi tööl kaotas Dressen kapos sisulise lootuse tõusta tagasi kunagisele tasemele ehk juhtivtöötajaks, ei nõustu temaga seotud ametnikud selle hinnanguga.

Dressenile on selle aja jooksul pakutud täienduskoolitusi, mis pidid talle jätma kõike muud kui mahakantud ametniku mulje.

Postimees on artikli valmimisel konsulteerinud kümmekonna Dressenit tundnud isikuga, kes ei olnud nõus ajakirjanduses oma nime avaldama, kuna kriminaalmenetlus käib.