Mika Keräneni ülemlaul lapsepõlvekodule Karjalale

Kirjanik Mika Keränen Antsla Meistrite päeval enda loomingut tutvustamas.  Foto: Maarius Suviste

Mika Keräse «Minu Karjala» on ilmunud Petrone Prindi kuulsas «Minu»-sarjas, see on kirjutatud vabalt, nõtke randmega, endale pole eeskujuks seatud klassikalisi reisikirju, milliseid minu põlvkond mäletab sama tänuväärsest sarjast «Maailma ja mõnda». Keräse puhul on tegemist vaimuka enese- ning amatöörlike etnograafia- ja lingvistikauuringute ilusa seguga. Keränen kirjutab iseendast, ainult väheke Karjalast kui üldse sellisest.

Kõike kirjeldatakse läbi minu-prisma, nagu sarjale kohane. Täiskasvanud mees vaatleb teraselt oma teismeliseiga, mitte sugugi kulm kortsus, mõne psühhiaatri rangusega, vaid teeb seda naerukil näoga. Helsinglane Mika sattus 14-aastaselt tänu vanemate elukohavahetusele Soome Põhja-Karjalasse, mis oli talle varem tuttav suveveetmistest, nüüd on kohaks alev-alevik Kitee. Ta peatub seal kümme aastat, siis armub eestitari, kolib Tartusse ning hakkab kirjanikuks. Väga kena, eks ole?

Neile, kes kipuksid kahtlema, kas nii lühikese Karjala-staažiga on ikka õigus võtta endale karjalasetiitel, teatab Keränen talle iseloomulikult kujundlikult: kui ma oleksin maja, siis Helsingi oleks minu vundament, Karjala seinad ja Eesti katus. Sealjuures saab Keränen teadusdistsipliinist nimetusega karealism aimu alles Tartus eesti filoloogiat ja soome-ugri keeli õppides. Ülikooli astumiseks piisab tal vaid vestlusest õppejõu Jüri Valgega, ning mis kõige rohkem südame- ja rahakotipärane, valitud eriala on välismaalastele tasuta. Oma lapsepõlve Kitees peab ta kuldseks, ennast identifitseerib autor nõnda: ma olen väike Karjala rändrahn.