TAUST ⟩ Nevski katedraali seinale grafiti kandnud usklik: Vene kirikul oleks lihtne eestlaste südameid võita

Maikuus käis Joosua Raave Nevski katedraali ees (pilt on tehtud juunis) protestimas «verise» plakatiga, millele on kirjutatud «Ukraina veri» ja peal foto, millel metropoliit Eugeni poseerib pronkssõduri taustal koos Venemaa suursaadikuga. Foto: Konstantin Sednev

• Kui vene kirik oleks neutraalne nähtus, siis poleks Eesti riigil tema vastu vaja huvi tunda.
• Probleem on selles, et Vene õigeusu kirik on konkreetselt ühe teise riigivõimu institutsioon.
• Venemaa peab end viimaseks Kristuse kantsiks ja nad võitlevad lääne dekadentsi vastu.

Ühel aprilli varahommikul, läänekristlaste suure nädala neljapäeval, saabus Toompeale Aleksander Nevski katedraali ette mees. Enda sõnul ei suutnud ta enam lihtsalt meedia vahendusel näha Butšas tapetud süütute ukrainlaste surnukehi, mille taustal jätkas Moskva ja kogu Venemaa patriarh Kirill sõjaõuduste ignoreerimist ja kohati isegi õigustamist.

Varem tugiisikuna töötanud ühe lapse isa Joosua Raave (34) võttis kaasa spordikoti, milles oli punane pihustivärv ja kindad, ning jättis seadust eirates protesti märgiks kirikuseintele piibliviite ning sõnad «Ukraina veri» ja «Bucha».

Mis pani teid seda tegema?

Kõige olulisemaks ajendiks olid pildid Butšast. Siis oli veel see hetk, kui sõda mõjus šokeerivalt. Praegu, kui me teame, et Vene sõdur vägistas beebit, on see nagu iseenesestmõistetav asi. Aga tol hetkel see vapustas mind. Teine põhjus oli muidugi see, kuidas kirik Venemaal selle sõjaga seotud on. See kirik siin (vaatab Nevski katedraali poole, mille kõrval pargis vestlesime – S. M.) kuulub ju Moskva patriarhaadi alla. Üks asi on Venemaa kui riik ja Putin – neilt ootad, et nad ei olegi head –, aga selgus, et kirik on selle kõigega päri. Ma olen näinud jutluseid, kus on ka Baltimaid ähvardatud.

Tegu oli protestiga Vene õigeusu kiriku juhtkonna tegevuse vastu selle sõja kontekstis?

Võib nii öelda küll. Ma siiski lootsin, et kohalikult metropoliidilt tuleb teistsuguseid signaale. Intervjuus Eesti televisioonile seletas metropoliit Eugeni pikalt, kuidas tal õnnestus Eesti kirikute nõukogu avaldusest Putini nimi välja jätta. Milleks oli vaja seda seletada? Võib-olla on tegemist hästi lihtsameelse inimesega, kes tõesti rõõmsas süütuses saab Putini nime avaldusest välja ja siis poseerib Venemaa suursaadikuga pronkssõduri ees?

Nevski katedraali seinale Ukraina sõja vastase grafiti teinud Joosep Raave sõnul tegi ta nii protestiks selle vastu, et Vene õigeusu kiriku juhtkond pühitseb ja õigustab sõda. Foto: Sander Ilvest

Metropoliit Eugeni allub patriarh Kirillile. See tegu oli siis kriitika Vene õigeusu kiriku kui institutsiooni vastu või peate silmas ka selle kiriku liikmeid?

See oli kindlasti suunatud ka Kirilli pihta ja just selle rolli pihta, mille Vene õigeusu kirik on võtnud Vene ühiskonnas. Kui on põhjust kahtlustada, et neil on sama Russki mir’i ideoloogia, siis peame murelikud olema.

Aga see ei olnud suunatud Eesti tavaõigeusklike vastu. Ma jälgisin ka pärast seda tegu sotsiaalmeediat ja oli näha, et mõned said sõnumist aru. Ei ole ju päris nii, et tavaõigeusklik täiesti pimeda lambana jookseb selle Vene ideoloogiaga kaasas. Ka Venemaal on preestreid, kes on jutustanud sõja vastu, ja neid on arreteeritud. Dissidentlust on ka õigeusumaailmas – samal põhjusel minagi seda tegin. See, kuidas Vene kirik selle sõjaga seotud on, solvab meie kristlikku südametunnistust.

Te valisite Esimese Moosese raamatu koha 4:10, kus on öeldud: «Mis sa oled teinud? Sinu venna vere hääl kisendab maa pealt minu poole.» Miks valisite just selle jumalasõnumi?

Siin väga palju mõtlemist ei olnud, see oli lihtsalt esimene mõte, mis pähe tuli. Kultuuriloo mõttes näeme, et õigeusklik Venemaa ja õigeusklik Ukraina on ju vennad, sest neil on üks ja sama Kiiev, kust nende kirik alguse sai.

Paljudele inimestele mõjus teie tegu kui lihtsalt üks vandalismiakt, mis pandi toime ööpimeduse varjus, ja loomulikult on see õigusvastane. Miks te ikkagi otsustasite riskida karistuse ja oma mainega?

Sest me ei ole praegu tavaolukorras. Eestis sõjategevust küll ei ole, aga sisuliselt me oleme ju sõjas. Oht on ju täiesti reaalne. Kõik, mis on Ukrainas juhtunud, võib ka juhtuda siin, ja me näeks Eesti ja Balti riikide puhul täpselt samasuguseid pisendamise võtteid, mida Ukraina puhul kasutatakse.

Kuidas politsei teid üles leidis?

Ma ise olin siin pärast kella kahte öösel. Alustasin ühest nurgast ja kandsin sõnumeid vist iga seina peale, kuni jõudsin teisele poole. Kui naasin algusesse, siis politsei võttiski mind kinni.

Kas karistus on juba määratud?

Jah, see on juba määratud ja ka ära makstud. Siin oli kaks asja. Üks oli see raha, mida Tallinn nõudis seina puhastamise eest, ja teine oli rahatrahv. Tallinna linnale makset tehes lisasin maksekorraldusele kommentaari «Mis maksab Ukraina veri?».

Saite lähedastelt tuge?

Nad said pärast teada.

Olete ise usklik inimene?

Jah. Olen Püha Vaimu koguduse liige, mis kuulub Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku alla.

Saan aru, et teie lähikond teab, et panite toime sellise teo. Kogudus ja laiem avalikkus mitte. Nad saavad sellest teada intervjuud lugedes. Kas olete valmis oma tegu selgitama? Milliseid reaktsioone ootate oma koguduse kaasliikmetelt ja laiemalt?

Ma ei oota mingit reaktsiooni koguduse kaasliikmetelt. Konkreetselt olen just nimelt Püha Vaimu inglisekeelses koguduses, kus preestriks on väliseestlane. Ingliskeelses koguduses käin sellepärast, et eestikeelne luterlus ei kõneta mind. Oma koguduse inimestelt ma küll mingit negatiivset hoiakut ei oota.

Venelased ei tapa ju ameeriklasi, nad ei tapa neid lääne homoseksualiste, keda nad nii väga vihkavad. Nad tapavad teisi õigeusklikke. See teeb ju kogu nende retoorika absurdseks.

Võib-olla üldiselt eestikeelselt usklikkonnast võib tulla negatiivset tagasisidet, sest mõned nädalad tagasi kirjutasin ka arvamusloo selle kohta, kuidas ka kristlaste seas levivad need Ukraina sõda pisendavad jutupunktid. No üks asi on see, kui ilmikud omavahel sotsiaalmeedias neid jagavad, aga on ka mõned vaimulikud, kes oma sotsiaalmeedia kontodel on seda teinud.

Kas saate näiteid tuua?

On üks luteri vaimulik, kes on portaali Objektiiv kaastoimetaja (jutt on Veiko Vihurist – S. M.) ja kellelt iga kord, kui ta on Ukrainast ja ukrainlastest rääkinud, kostab midagi negatiivset. Kui oleks niimoodi, et ükskord või kaks korda, aga kuna peaaegu iga kord on tal midagi negatiivset öelda, siis see mõjub niimoodi, nagu ta pisendaks Ukraina sõda.

Ühes oma varasemas meedias avaldatud kirjutises kritiseerite EELKd, öeldes, et nad pigem tegelevad peaministri persooni kui päriselt oluliste küsimustega. Mida te silmas pidasite, kas see on etteheide tervele EELK-le?

Siin tulebki täpsustada, et see ei ole etteheide tervele EELK-le. Peapiiskopi tasandil EELK ametlikud seisukohad ja ka mitteametlikud väljaütlemised on igati õiged ja selged.

Ukraina sõja vastaste grafititega Nevski katedraal. Foto: Sander Ilvest

Aga EELKs on suhteliselt valjuhäälne ringkond, kes on võtnud endale selle kultuurisõja positsiooni, kuna nad on viimased mitu aastat kogu aeg vastandunud sellele, mida peavoolumeedias aetakse. See mõjutab nende seisukohti ja käitumist ka praegu.

Enamik vaimulikke ei kirjuta arvamusi või sotsiaalmeediapostitusi. Aga mainitud ringkonna vaimulikud kirjutavad kogu aeg, seetõttu loovad EELK-le avalikkuse ees kuvandit.

Ühiskonnas on mitu korda kõlanud arvamused, et kohaliku Vene õigeusu kirikuga tuleb midagi ette võtta. Kes ütleb, et jätke rahule, teised ütlevad, et nende tiibu tuleb kärpida. Siseministeeriumis oli kevadel kohtumine Eugeniga, kus talle ilmselt seletati mõnda tõsiasja. Aga tegelikult tegutseb see kirik ju rahulikult edasi, ühtegi riiklikku sammu ei ole selles suhtes ette võetud. Kas teie arvates peaks riik omalt poolt midagi tegema?

Eugeni on Vene kodanik ja võib-olla selle tõttu, et tal on sugulased ja pere Venemaal, on ta väga vaoshoitud. Kuigi Eugeni ise viibib Eestis ja seisukohavõtt sõja vastu oleks talle siin turvaline. Venemaal preestrid aga võtavad suure riski, kui nad sõja vastu räägivad. Mina tunnustan neid preestreid väga, sest just sedalaadi käitumine on antud olukorras õige. (Preester Ioann Kurmojarov seisab silmitsi pika vanglakaristusega selle ees, et nimetas Venemaa sõjalist agressiooni kuriteoks. Kostroma preester Ioann Burdin sai trahvi selle eest, et palus liturgia ajal jumala käest Ukraina sõja lõpetamist – S. M.)

Sellise varustusega tuli Joosua Raave 14. aprilli varahommikul kirikut sodima. Värviballooni võttis politsei ära ja tagasi enam ei andnud. Foto: Konstantin Sednev

Aga Nevski katedraal on eestlaste ja venelaste jaoks täiesti erineva tähendusega. Eestlaste jaoks on ta meelevaldselt ehitatud Vene imperialismi sümbol. Venelaste jaoks on ta püha koht. Kui ma õigesti aru saan, siis see, kui ta on Aleksander Nevskile pühendunud, tähendab seda, et Vene kirik pühendas Eestimaa Nevskile. Lääne kirik pühendas Eesti Maarjale, siin on näha seda kirikute lõhet, et meil on erinevad pühakud, kellele oleme Eestimaa pühendanud.

See, kuidas Vene kirik selle Ukraina sõjaga seotud on, solvab meie kristlikku südametunnistust.

Õigeusu teoloogias on selle nähtuse kohta olemas termin: etnofületism. See tähendab, et ühe kiriku ja rahva saatust hakatakse liiga palju kokku siduma. Ja see teeb alati sellesama kiriku ja rahva vaimselt vaesemaks. Võtame näiteks Serbia, kus kirikutes siiamaani lauldakse, et Kosovo on igavesti Serbia oma. See on kurb. See on hale. Ja see on provintslik. Aga kirik peaks oma olemuselt alati olema kosmopoliitne.

Pärast Vabadussõda, kui katedraal oli veel uusehitis, arutati, kas see kirikuhoone peab siia Toompeale jääma. See vaidlus on peetud, kirikust on saanud mälestis. Nevski katedraali kui hoonega pole vast vaja midagi ette võtta. Või te arvate teisiti?

Alustasin oma mõtet väitega, et eestlaste ja venelaste jaoks on see kirik erineva tähtsusega. Eestlaste jaoks pigem negatiivse tähendusega. Aga see ei oleks probleem. Tegelikult oleks Vene kirikul väga lihtne eestlaste sümpaatiat võita.

Kuidas?

Näiteks kui metropoliit Eugeni läheks ise Vene saatkonna ette protestima. See võidaks väga paljude eestlaste südameid just Vene kiriku poole.

Kas see ei ole temalt liiga palju küsitud?

Võib-olla on, aga kui ta midagi taolist teeks, siis vaevalt eestlased hakkaksid rääkima, et tuleks selle kiriku tegevust piirata.

Eesti tegutseb ka Konstantinoopoli alluvusega õigeusu kirik. Kas ilmalik Eesti riik peab kuidagi toetama õigeusklike lahkumist Moskva patriarhaadi alt? Kas sellist diskussiooni on üldse vaja?

Diskussioone oleks igal juhul vaja. Vene kirik ei oleks muidu riigi probleem, kui sellel ei oleks sidemeid Vene riigiga.

Kirik üldiselt on tänapäeva ühiskonnas neutraalne nähtus. Kui vene kirik oleks ka lihtsalt neutraalne nähtus, siis riigil poleks üldse asja selle vastu huvi tunda, aga probleem ongi just selles, et see ei ole ainult religioosne organisatsioon, vaid konkreetselt ühe teise riigivõimu institutsioon, mis võib teha Eesti-vastast õõnestamistegevust. Selles mõttes on riigi huvi vene kiriku vastu väga õigustatud.

Kas teil endal on mõni tuttav vene õigeusklik?

Otseselt sellist tuttavat ei ole, kes oleks väga pühendunud filosoofilise mõtlemisega vene õigeusklik, sest väga paljudel on usk lihtsalt ebausu tasemel.

Kui mõtleme sellele, kuidas võtsid seda uudist vastu kohalikud õigeusklikud, siis oli see ilmselt valdavalt hukkamõist, ka viha ja solvumine. Kui te olete tahtnud kohalikke õigeusklikke mingil moel kõnetada ja neile kristluse südametunnistuse sõnumi kohale viia, siis ega juhuslikult ei ole niimoodi välja kukkunud, et saavutasite vastupidist?

Kuna oli õigeusklikke, kes said sellest aru – nii palju kui ma sotsiaalmeedias nägin –, siis ma ütleks, et pigem on probleem nendes inimestes endis. Mulle jäi mulje, et vene usklik on võib-olla hästi ritualistlik ja ebausklik inimene. Pigem on tal sihuke ebausklik püha aukartus pühahoone ees. Mina näen seda asja niimoodi, et püha ei ole mitte hoone, vaid püha on inimene ise. Ma ütleks, et need usklikud, kes on rohkem läbi mõelnud oma usu, kindlasti nõustuvad sellega.

Kuna see intervjuu ilmub nii eesti kui ka vene keeles, siis küsin nii: kujutame ette, et siinsamas meie kõrval istub pingil venekeelne eestimaalane, õigeusklik, kes seda kõike pealt kuulab, kes käib Nevski katedraalis kirikupühadel, kus ta lapsed ja ta ise on ristitud. Mida te ütleksite vahetult sellisele inimesele?

Ma ütleks, et kui sinu usk on ainult ebausu tasemel, siis väga palju respekti ma selle suhtes ei tunne. Nii kuidas mina aru saan, on Venemaal ju loodud selline sünkretistlik kooslus Punaarmee võidukultusest ja siis muidugi Venemaa õigeusklikust traditsioonist, et see venelane käib ülestõusmispühadel kirikus, kus ütleb Hristos voskres («Kristus on üles tõusnud»), ja siis kaks nädalat hiljem seisab pronkssõduri juures. Mulle jätab selline usutase ritualistliku mulje, et see ei ole läinud sügavamale kristlikku mõtlemisse.

Joosua Raave näitab, kuidas ta jättis kirikuseinale sõjaohvri verist kätt sümboliseeriva jälje. Foto: Konstantin Sednev

Venemaal on praegu samasugune narratiiv, et nemad on viimane Kristluse kants maailmas ja võitlevad lääne dekadentsi vastu. Nad ei tapa ju ameeriklasi, nad ei tapa neid lääne homoseksualiste, keda nad nii väga vihkavad. Nad tapavad teisi õigeusklikke. See teeb ju kogu nende retoorika absurdseks.

Kui te nüüd mõtlete ajas tagasi, arvestades sellega, millise reaktsiooniga teie tegu on päädinud ja et olete saanud karistuse, kas oleksite selle teo uuesti toime pannud või loobunud?

Ei, ma ei kahetse seda, mida ma tegin, ja ma teeksin seda uuesti. Ehk võib-olla ma teeksin seda nädal aega hiljem, sest praegu tegin seda lääne kiriku suurel nädalal. Aga võib-olla oleks pidanud seda tegema just õigeusu kiriku suurel nädalal, et sümboolne seos oleks konkreetsem olnud.