Tallinna prantsuse lütseumi 12.a klassis käib kibe töö: enne kui lõpetajad saavad selga panna kaunid kleidid ja ülikonnad, tuleb koduklass uute õpilaste jaoks korralikult puhtaks küürida.
Lapid ja nuustikud lausa lendavad abiturientide käes, kes samal ajal nalja viskavad ja üksteist aasivad. Koolimööbli nühkimine näib neil käpas olevat, nagu teeks seda iga päev. Nii mõnigi mainib, et viimased päevad koolis on magusvalusad: pea kõik on koos õppinud 1. klassist peale ja kuni põhikooli lõpuni oli elu lütseumis rahulik ja töine. Kolm viimast aastat on aga olnud keerulised, sest terve gümnaasiumiaeg tuli liikuda ühest koroonakriisist teise, kord käia koolis, siis saada hakkama distantsõppega, kuni Ukrainas algas sõda, mis aitas teravalt tajuda, et maailm ei pruugi alati olla tore paik. Nüüd on ees vaid lõpuaktus ja tohutult plaane, mida kaheksa noort inimest on varmalt nõus jagama.
Tööle nad ilma hea kõrghariduseta ei kipu. Johannes Murre ütleb, et läheb kindlasti ülikooli. Tal on võimalus minna õppima Hollandisse, ent arvatavasti valib siiski Tartu Ülikooli. Tartus plaanib noormees õppida füüsika, keemia ja materjaliteaduse eriala, et siis end süvendatult keemiale pühendada. «Sain sisse ka Groningeni ülikooli Hollandis, kuid sinna õppima asumine tooks kaasa olmeprobleemid: kust ma raha saan, kus elama hakkan. Peaksin täiesti nullist alustama. Praegu on minu elus hetk, mil pean otsustama, kas võtta vastu elu suurim väljakutse ja minna ülikooli Hollandis või Tartus. Mul on mõlemad teed lahti ja ma töötan selle kallal, et saaksin otsustada võimalikult hilja,» räägib Johannes.