MARGUS MARTIN ⟩ Jordan B. Peterson: Kui räägid, mida inimesed on juba varem rääkinud, oled igav

Maailmaturnee raames täna Tallinnas esinev Kanada kliiniline psühholoog, mitme raamatu autor Jordan B. Peterson (60) ütleb intervjuus Postimehele, et mõtlejad peaksid olema kultuuriarengu eesliinil. «Kui leidub keegi, kes aitab inimestel nende positsiooni ja mõtteid sõnastada, tõuseb sellest tohutult tulu,» tõdeb ta.

Peamiselt isiksuse-, ideoloogia- ja religioonipsühholoogiast huvituv Toronto ülikooli professor toob Rocca al Mare suurhalli kokku publikuhulga, mida pole nähtud ühelgi varasemal Eestis korraldatud sedalaadi esinemisel – teda tuleb kuulama üle 5000 huvilise. Petersoni raamatut «12 elu mängureeglit. Vastumürk kaosele» on müüdud üle nelja miljoni eksemplari.

​Eri aegadel kerkivad esile inimesed, kes räägivad teemadel, mis tavaliselt kas vaikitakse maha või millest rääkimist ei peeta heaks tooniks. Kuidas tunnetate oma rolli?

Mõnikord on mul tunne, nagu viibiksin sõjaseisundis. Suurema osa ajast olen siiski privilegeeritud, sest mul on võimalik rääkida nii paljude inimestega üle maailma, neid julgustada ja näha seeläbi positiivsete tulemuste paljunemist.

Minu suunas on olnud küll väga palju rünnakuid, kuid otseselt pole keegi mind ega mu perekonda tülitanud ega probleeme tekitanud. Samas eksisteerib väga väike, aga äärmiselt valjuhäälne vähemus.

Enamasti on inimeste reaktsioon olnud ülevoolavalt positiivne, mis motiveerib mind, mu naist ja kogu ülejäänud peret ning meid tegevuses hoiabki.

Teie raamatud ja esinemised avaldavad suurt mõju inimestele üle maailma. Kuidas seda fenomeni selgitate?

Arvan, et see on väga kurb. Pakun, et inimeste keskne ambitsioon ajalooliselt ja ka praegu pole võim. Jube radikaalne väide. See on nagu vastastikuse koostöö vaim, võib-olla isegi mänguvaim.

Noortele inimestele, kellega räägin – tundub, et eriti peab see paika noormeeste puhul – ei ole nende ambitsioon midagi patoloogilist. Nad ei ole türannid, kes ootavad, et rõhuvat patriarhaati teenida, ega ole osa maailma närivast industriaalsest, imperaatorlikust kapitalismist, mis meie neitsilikku planeeti sööb. Nad on inimesed, kes otsivad õiget kohta maailmas, mis oleks nendeta puudulik. Märkimisväärselt puudulik. Sõna otseses mõttes inimesed närbuvad viinapuuväätide otsas, sest nad on kogu selle süüdistamise tõttu nii demoraliseeritud.

Püüan anda edasi ideed, mis on justkui kutse täiskasvanuikka: «Kasvage suureks – me vajame teid! Võtke ennast kokku. See on tähtis.»

Milliseid elu mängureegleid järgite?

Arvan, et neid reegleid on kaks. Üritan elada maailmas, kus kõik edenevad ja kasvavad jõudsalt. Eeldan, et see tuleb mu otsusest pidada kinni armastuse põhimõttest. Üritan alati öelda seda, mis manifesteerub minu jaoks kui tõde. Oletan, et armastuses peituv ongi tõde, mis aitab mul toime tulla.

Olen otsustanud, et maailm on karm ja kannatusi täis koht. Selle teadmisega ei ole kerge positiivselt toime tulla, selleks on vaja teadlikku ja praktilist otsust. Mina olen selle otsuse langetanud ja harjutan.

Samuti ei ole ma huvitatud konflikti vältimisest, sest usun, et välditud ja edasi lükatud konflikt on mitmekordne konflikt. Mitte et ma lihtsalt usun seda, vaid tean, et see on nii. Kui mul on midagi öelda, siis ütlen, ja parem kohe nüüd, mitte hiljem.