Näitleja viimne soov ⟩ Toomas Suumani tsikkel müüakse oksjonil, et toetada Ukrainat

Näitleja Toomas Suuman (paremal). Foto: Arvet Mägi

Rakveres tuleb oksjonile näitleja ja andunud tsiklisõbra, pärast rasket haigust kuu aega tagasi igaviku radadele läinud Toomas Suumani mootorratas Harley-Davidson, aga ka mitu tema sõiduvarustusse kuulunud eset.

Mootorrattureid ühendavas motokodus Aurum 21 homme õhtul korraldatava enampakkumise tuludest pool annetatakse neljandat kuud Vene okupantidega sõdiva Ukraina toetuseks.

Tsikli alghind on 8500 eurot, lisaks tulevad enampakkumisele kaks mootorrattakiivrit, nahkne sõidujope ja -püksid, saapad ning nuga.

«See oli tema viimane tahe,» sedastas oksjoni üks korraldaja, Aurum 21 juhatuse liige Rainer Miltop. Mehe sõnul on keeruline ennustada, milliseks kujuneb Suumanile kuulunud uue Harley-Davidsoni eest pakutav summa. «See sõltub pigem sellest, kui palju väärtustatakse Toomas Suumani,» lisas Miltop.

Ettevõtja meenutas, et pidas samuti mitu aastat tagasi tsikliostu plaani ja sattus ükskord Rakvere teatri õuel näitlejaga kokku. Viimane andis talle soovituse: «Küsi kelleltki tsikkel, sõida tuhat kilomeetrit vihmas, tuules, külmas, palavas päikeses. Seisa keset linna autode vahel mitmekümnekraadises kuumas ja kui sa pärast seda tahad ka veel, siis osta.»

Toomas Suuman 11 aastat tagasi Rakvere galeriis mõttekaaslase Hallan Kivisaare skulptuurinäituse «Tuul» avamisel, kus kunstnik korraldas häppeningi, sõites näitusesaali mootorrattaga. Foto: Arvet Mägi

Leidis tsikliga õige tunde

Näitleja abikaasa Hille Suuman kirjutas ühismeedias mehe armastusest tsiklisõidu vastu ja seostest sõjaga Ukrainas, millest sündis omakorda mõte korraldada oksjon, nõnda: «Toomas oli tsiklimees. See viimane oli tal juba neljas. Ta armastas seda tsiklit. Ta ütles, et lõpuks ta saab aru, mis see õige tunne on, mida peab tundma; kui kõik on õige: hääl, hoog, tuul, tee ja taevas.

Eelmisel suvel sai ta selle ratta kätte. Sõita sai, aga talle tundus, et vähe. Kui ta tsikli Aurumisse talvekorterisse viis, jäi ta kannatamatult uut suve ootama. Siis sai ta diagnoosi. See ei löönud teda oluliselt rivist välja. Kes jõudsid näha, need teavad, et oma võimsamad rollid kogu elutöö perspektiivis tegi ta just sellel talvel.

Teatriga oli tal armastuse-vihkamise suhe. Ta nägi võimalusi, aga et «sellest nii vähe on teie lauludes», siis lõpuks ta natuke tüdis. Tsikliga oli hoopis teine lugu. Tsikkel ei valeta. Tee on alati aus. Sealt sai ta oma rõõmu ja selle Tühjuse, mida ta nii igatses ja palus.

Sõda muutis kõik tühiseks

Ta lootis kõigest hingest elada suveni, et veel korrakski oma uue ja võrreldamatult parima tsikli selga istuda. Siis algas sõda. Äkitselt oli kõik tühine, mõttetu. Ei lohutanud vähimalgi määral, et «mul on kogu aeg õigus olnud, Sassil (näitleja isal Aleksander Suumanil) oli kogu aeg õigus».

Ta tahtis midagi teha, minna rindele, minna Vene saatkonna ette, sõita lihtsalt piirile… Tegelikult ei suutnud ta siis enam autoni kõndidagi. Annetasime, kuhu saime. Eriti liigutas teda [Ukrainale Eestist humanitaarabi viiva MTÜ Slava Ukraini eestvedaja] Johanna-Maria [Lehtme] sõnavõtt riigikogu ees. Kui Trad.Attack oma versiooni Lodjapuu-laulust tegi, siis ta lihtsalt nuttis.

See oksjon on Toomase viimane võimalus midagi teha. Palun aidake ka. Tema suurim soov seoses selle tsikliga oli, et sellega sõidetaks. Pikalt, palju ja rõõmuga.»

Suuman: «Oled vaid sina, tsikkel ja tee»

Toomas Suuman andis mõned aastad tagasi intervjuu Lõuna-Eesti Postimehele, kus vastas küsimusele, mis teda õnnelikuks teeb, järgmiselt: «Mõtlen kevadele, kuivale maanteele, Harley-Davidsoni mürinale ja sellele hetkele, kui saad aru, et lõputu dialoog iseendaga on läbi lõigatud. Oled vaid sina, tsikkel ja tee. Selliselt võiks kõlada vähemasti üks õnne definitsioon.»