NÄDALA REPORTAAŽ ⟩ Elegantne purilend nõrganärvilistele ei sobi

Juba õhku tõusnud, kadus hirm lendamise ees sootuks. Foto: Erakogu

«Kas käed värisevad ka?» Küsib Maks, kui kõnnime väikese valge lennuki poole, mis, üks tiib vastu maad, suurel põllulapil seisab. Raputan pead. Lõppude lõpuks, kui hull saab purilennukiga lendamine olla?

Kolmapäeva hommikul asun teele Kuusiku lennuvälja poole, et rääkida pilootidega Eesti purilendamise olukorrast ning teha ka ise üks sõit. Mind tervitab Eesti Lennuspordi Föderatsiooni juhatuse liige Urmas Uska. Koos läheme lennuki juurde. See on kahekohaline ning on suletud mõneti kriimulise klaasist kupliga. Armatuuril on kellad, mis näitavad kõrgust maapinnast ning sõidukiirust. Kaks pedaali ning kang piloodi jalgevahel. Kõik.

Mulle pannakse seljakotina selga langevari. Seejärel kästakse mul ette istuda. See nõuab mõningast akrobaatikat – jalg tuleb kõrge kaarega üle kabiiniääre tõsta. Mind kinnitatakse turvavööga tooli külge.