Abikaasa Martiniga autosse istunud, et maja vaatama minna, ei teadnud kumbki esiti, kuhu suunas sõitma peaks. „Ma polnud isegi uurinud, millises maakonnas see asub, oleksin võinud kolida kasvõi Valgamaale. Õnneks asus talu meie toonasest kodukohast Kohilast vaid 36 km kaugusel, Vana-Kaius,” meenutas Kadri, kuidas kõik alguse sai.
Kohale jõudes ei arvanud abikaasa Martin majast esiti suurt midagi, kuna see oli väga kehvas seisukorras ja seda ümbritses meetrikõrgune naadimeri. „Kuna Martin töötas tol ajal Rootsis, siis ühel hetkel otsin selle maja lihtsalt ära,” sõnas Kadri.
Võimatu sai võimalikuks
Majas polnud keegi kümme aastat elanud ja ostmise ajal oli see elamiskõlbmatu, seal polnud isegi vett ega elektrit. „Ostsime ikka tõsise rimaka, lammutuse käigus jäid meile põhimõtteliselt alles ainult seinad,” kirjeldas Kadri.
Kuna nende Kohila kodu ootas veel ostjat, tuli renoveerimisega esialgu oodata. Lammutustööd tehti suuresti talgute korras sõprade toel ja need tõid endaga kaasa palju ebameeldivaid üllatusi. „Terve maja peale on meil alles vaid kaks vana tala, ülejäänud olid kõik mädad. Selliseid üllatusi oli hästi palju, kasvõi näiteks klaasvill palkide vahel,” lisas Martin.