Kukehari passib salati sisse

Loo autor kiidab kukeharja heaks hapukaks lisandiks kurgi-, tomati- ja redisesalatile. Erakogu Foto: Erakogu

Oleme harjunud, et kukeharjad on aias aukohal suve teisest poolest, kus need vapralt õitsevad hilis­sügiseni välja. Tegelikult võiks juba praegu lillepõõsa juures asjatada, sest kukeharja lehed sobivad hästi toorsalatitesse, suppidesse ja hautistesse. Taimelehti ja noori võrseid marineeritakse ning isegi hapendatakse.

Kukehari (Sedum) on umbes 400 liigiga eri eluvormidega (ühe- ja mitmeaastased, heitlehised ja igihaljad, puhmad, poolpõõsad jne) taimede perekond paksuleheliste sugukonnast. Paksulehelised on liigiliselt enim levinud Mehhiko troopiliste alade mäestikes ja põhjaparasvöötmes. Lehed on neil lihakad, lamedad või ruljad. Õied on valged, kollased või punakad, tavaliselt viietised, mis on koondunud ebasarikaisse või kändasse. Eestis on looduslikult levinud neli liiki: harilik kukehari, valge kukehari, suur kukehari ja verev kukehari.

Suurt kukeharja leidub Eestis harva, sagedamini Põhja- ja Kagu-Eestis. Kasvab kuivades päikeselistes kasvukohtades: loodudel, põldudel ja inimmõjutustega kohtades, näiteks kruusakarjäärides. Taim on mitmeaastane, kõrgus 30 kuni 60 cm. Õied valged või kollakasvalged. Õitseb juulist oktoobrini. Levinud ilutaim aedades.