Kuidas tekib äike?

Äike Foto: Arvo Meeks

Seda nädalat võib nimetada juba klimatoloogiliseks südasuveks, sest ööpäeva keskmisena on sooja juba veidi üle 15 kraadi.

Madalrõhuala idaserv tõi meile sooja ja niiske õhu, nii mõneski kohas tuleb äikest.

Äike kui võimas ja salapärane loodusnähtus on inimesi ajast aega erutanud. Nüüd teame, et turbulentsed õhuvoolud „hõõruvad” õhku, mille tulemusena eralduvad positiivsed elektrilaengud jäävad maapinna lähedale ja negatiivsed kanduvad ülespoole, tekitades kümnetesse ja sadadesse miljonitesse voltidesse ulatuvad pinged pilve ja maa või ka pilve eri osade vahel. Laengute kuhjumise tagajärg on läbilöök ehk välk, mida saadavad järsult kuumenenud ja paisunud õhu põhjustatud helilained ehk kõu. Kuidas see täpselt toimub, on omaette põnev küsimus, millega tegeleb atmosfäärielektri teadus – sugugi mitte kõik nähtused selles vallas ei ole lõpuni mõistetud, näiteks keravälk.

Aga nii või teisiti, äikese algpõhjus on turbulents ehk keeriseline liikumine atmosfääris. Atmosfäär on alati mingil määral turbulentne, aga eri ilmaoludes võib olla keeriste energia, mida me tajume tuulepuhangutena, suurusjärkudes erinev. Teiseks peab olema tõusev õhuvool, mis kannab negatiivselt laetud veepiisku ja raheteri ülespoole. Tekkemehhanismi järgi võib äike olla kas frontaalne või konvektiivne.

Frontaaläike tekib atmosfäärifrondil, harilikult külmal frondil. Tsüklon haarab endasse sooja õhku lõunast ja külma põhja pool ning seal, kus külm õhumass liigub edasi ja soe taandub, tekivad tugevad tõusvad õhuvoolud. Külmem ja raskem õhk tungib kiiluna soojema ja kergema alla, sundides seda liikuma üles, nagu mäekülge mööda. Tõustes õhk jahtub ning niiskus selles kondenseerub vihmaks ja raheks. Sellest räägib ka vanarahva tarkus, mis paljudel juhtudel osutub tõeks: kui äike läheb põhja, siis muutub ilm külmemaks. Külm õhk ise tuleb tavaliselt põhjakaartest, aga maapinnalt vaadates tõuseb frondi üleminekul pilvevall lõunast ja areneb mööda frondi kallet näivalt põhja liikudes äikesetormiks. Mõnel juhul võib äikest ja tugevat sadu esineda ka soojal frondil, kus soe õhk liigub edasi ja külm taandub.

Konvektiivne äike tekib ühtlases, kuid piisavalt niiskes õhumassis aluspinna soojenemisel, mida tavaliselt põhjustab päikesepaiste. Lisaks intensiivsele kaootilisele turbulentsile tekivad sel juhul kitsad tõusvad õhuvoolud, mis ulatuvad sellise kõrguseni, kus jahtunud õhust vesi välja kondenseerub. Kui niiskust on mõõdukalt, piirdub see protsess nn ilusa ilma rünkpilvedega. Kui õhk on niiskem, annab kondenseerumisel vabanev soojus õhuvoolule nii palju hoogu juurde, et see jõuab mitme kilomeetri kõrgusele ja moodustub nn rünksajupilv, millega sageli kaasneb äike. Rünksajupilved moodustuvad päeva jooksu ja sajavad alla harilikult pärast, aga frontaaläikest võib olla ka öösel, vastavalt sellele, millal front üle liigub.

Siit on ka selge, miks äike on peaaegu alati soojal aastaajal: kui päikesepaistet on vähe, siis tavaliselt on turbulentsed liikumised nõrgad. Harva, kaugeltki mitte igal aastal, võib siiski ka talvel ette tulla frontaaläikest. Teine meil pigem erandlik nähtus on põuavälk – kui õhus jätkub turbulentset energiat laengute eraldamiseks, aga ei jätku niiskust saju tekitamiseks. „Kuiv” äike on aga päris tavaline kõrbe tolmutormides, kus õhus lendlev liivatolm laeb seda eriti efektiivselt.