Postimees 165 ⟩ Postimehe seitse pastlapaari

Tänu Johann Voldemar Jannsenile hakkas kujunema eestlaste uus, moodne infoväli koos uudiste, naljade, ütlemiste, ideede, teadmiste ja muuga, mis ületas kihelkonna-, maakonna- ja kubermangupiire ning võimaldas omavahel (kirjasaatjatena) suhelda ka näiteks läänemaalasel ja võrulasel, virulasel ja mulgil. Foto: Rahvusarhiiv

See, mis teeb juhuslikust inimhulgast meeskonna ja elanikkonnast rahva, on suhtlemine. Ilma suhtlemiseta inimest ei olegi. Juba antiikajal teati, et inimese inimlikkus peitub tema kollektiivsuses, millele võib lisada, et tema kultuur(sus) omakorda sõltub sellest, kuidas ta oma kollektiivsust korraldab. Milliseid reegleid kehtestab, mida ühistöös teistega loob. Kuid kõige alguses on ikkagi suhtlus, millel seisab mõiste «meie». On vale taunida maailma jagamist «meieks» ja «nendeks». Selline jagamine on iseenesest loomulik, vajalik ja vältimatu. «Meiesid» on nii loodusrahvastel kui moodsal interneti-inimkonnal palju ja nad võivad suuresti erineda, kuid üks tasand on enam-vähem kõigil olemas ja seda võib nimetada rahvaks. Rahvad on olemas olnud igiammustest aegadest peale ja on ka täna, nad räägivad enamasti sama või sarnast keelt ja teavad, et nad on «meie».

Kuid nagu on vahe niiskel liival ja savil, nii erinevad ka rahvad oma ühtehoidmise ja omakuvandi tugevuselt. Mida rohkem sideainet, seda tugevam materjal. Mida rohkem suhtlust, seda sidusam ja teovõimelisem on rahvas. Eestlaste kohta on oletatud, et hakkasime ennast rahvana tundma muistse vabadusvõitluse lõpuks. Seda on pilgatud rahvusromantikaks, kuid pilge on asjatu.

Me teame, et suur osa aktiivsemaid eestlasi sai muistse vabadusvõitluse käigus kokku – sõna otseses mõttes, näiteks Madisepäeva lahingus. Sõda, muide, on teisigi rahvaid kokku neetinud, nii juhtus see näiteks sakslastega Napoleoni sõdade aegu. Eestlaste võitlus lõppes 13. ja 14. sajandil paraku lüüasaamisega ja sel kombel, nagu Lembitu päevil, ei saadud enam kokku sajandeid.

Ent nagu Koidula luuletas: üks muistne jutt käis üle maa, kuis enne prii su rahvas olnud, ja nõnda edasi. Taas pole põhjust muiata. Mingi mälestus säilis tõepoolest. Eestlased olid rahvas, aga uinunud rahvas. Ja kui saabus 19. sajand, kujutasid nad endast otsekui null kraadini jahutatud vett, mis vajab ühtainust liivaterakest, et selle ümber kristalliseeruma hakata. Ainult et mitte külmaks jääks, vaid elujõuliseks ja oma õigust nõudvaks rahvuseks.