Marju Kõivupuu ⟩ Tänavu onmeil sinikollane suvepuhkus

Marju Kõivupuu. FOTO: Erakogu Foto: Erakogu

Siinsel laiuskraadil on kätte jõudmas see lühike imeline aeg aastas, mille kirjutas kuulsaks papa Faehlmann oma kunstmuistendiga «Koit ja Hämarik» – loodus lokkab kõigis oma lopsakates värvides, lillelõhna ja linnulaulu pakutakse suurtes doosides täiesti tasuta, valged ööd ei lase iseäranis nooremal rahval magada, kirjutab folklorist Marju Kõivupuu.

Linnainimese pika talve jooksul kontoris kunstvalguses kidunud hing ihkab kivikõrbest kasvõi ivakeseks ajaks kuhugi looja loodud paika, metsa ja mere äärde, et vaadata, kuidas rohi kasvab ja lõkketuli hubiseb. Mahakäinud vedrud on tarvis uueks hooajaks üles keerata, akud laadida, krussis närvid niivõrd-kuivõrd sirgeks sikutada ja parajalt pinnida... Saada pruuniks teiseks juuniks seekord vist ei jõua, aga kui veab, siis teiseks augustiks ehk ikka.

Viimased aastad pole olnud meie vaimule ja tervisele kuigi armulised – kõigepealt läks lahti Covidi-epideemia, nüüd koputavad uksele ahvirõuged ja nagu sellest kõigest inimkonnale veel vähe oleks, otsustas meie idanaaber relvad käiku lasta. Sõda sõtkub ja taud tapab, ütles vanarahvas ohates, kui rasked ajad olid kätte tulnud, ja proovis olude kiuste kuidagi hakkama saada. Eks meiegi. Kes vähegi suudab, punub varjevõrke või püüab mõnel muul moel sõja jalgu jäänud inimestele abikätt ulatades toeks olla – pakub peavarju, korraldab igat masti heategevusüritusi. Kellel on oma maalapike, paneb talveks kartulit ja muud söödavat kraami maha, sest mine sa tea... Eestlasel on ikka olnud toidutagavarad omakasvavatud kraamist ning kõikvõimalike hoidiste tegemine osa elulaadist.