Jevgenia Stepanjuk: Eestis on palju väga häid inimesi!

Ukraina sõjapõgenik Jevgenia Stepanjuk ja tema poeg Daniil leidsid korteri tänu Postimehes ilmunud loole. Foto: Sander Ilvest

• Postimehe abil sai ukrainlaste pere endale elamipinna.
• Uues korteris oli vaid jalgratas, mis aga tegi Jevgenia poja Daniili väga õnnelikuks.
• Jevgenia tänab eestlasi, kelle abil saab ta elu taas järje peale.

Veel nädal tagasi paistis maikuu lõpp Ukrainast pagenud Jevgenia Stepanjukile ja tema kümneaastasele pojale väga süngena, sest ajutises varjupaigas Pirita kloostris ei saanud nad kauem elada, uut elamispinda aga ei paistnud kusagilt. Sõprade abiga olid nad seda otsinud juba üle kuu aja, kuid üürileandjad tahtsid kas liiga suurt ettemaksu või olid põgenike vastu liiga umbusklikud.

Postimehe veebis 25. mai õhtul avaldatud artikkel Jevgenia elukohamurest äratas väga paljudes eestlastes soovi peret aidata. Juba järgmise päeva õhtuks oli Jevgenial ja tema abilistel käes hulk kontakte ja aadresse, mille vahel võis valida.

Jevgenia Stepanjuk: «Ma ei oodanud, et nii palju inimesi tahab meid aidata. Pakkumisi oli väga palju. Tänu sellele sain mina endale uue elukoha ja sai veel üks ukrainlaste pere.»

Päeva jooksul jõudis naine tutvuda mitme pakkumisega ning otsustas kiiresti selle koha kasuks, kus nüüd elabki. Pikemas välislähetuses töötav eestlane oli ostnud ühe magamistoaga korteri äsja valminud majja ning leheloole reageerides pakkuski selle välja. Jevgenia saab seal elada vaid kommunaalkulusid tasudes, üüriraha korteriomanik ei küsi. Korteris mööblit ei olnud, küll aga jalgratas, mis sobis hästi Jevgenia pojale.

Teinud kiire otsuse selle korteri kasuks, soovitas Jevgenia teist talle pakutud ning üle vaadatud korterit teisele ukraina perele, kus kaks last. «Nemad on rindetsoonist, Irpinist, ning nende kodumaja hävis pommitamises. Selletõttu on nende olukord väga hull, sest tagasi minna pole kuhugi,» lausus Jevgenia.

Kui me Jevgeniaga 25. mai õhtul bussijaamas rääkisime, oli tema peamine lootus sotsiaalkaitseameti pakutavatel võimalustel. Jevgenia taotlus ja dokumendid registreeriti ning vastus tuli ametist väga kiirelt. «Juba järgmisel päeval helistati mulle sealt ametist ning pakuti võimalust kolida 30. maist laeva peale. Kuid see oleks ikkagi jäänud vaid ajutiseks elupaigaks. Selleks ajaks, kui kõne tuli, olin saanud tänu Postimehe artiklile juba palju muid korteripakkumisi. Mul on tõesti väga vedanud, jumal vist armastab mind: saadab mu eluteele pidevalt inimesi, kes tahavad mind väga aidata.»

Tema poeg Daniil on väga rahul, et sai koos emaga asuda elama majja, kus on juba ees üks teine lastega ukrainlaste pere. Poiss on teised lapsed juba üles leidnud. «Olen palunud emalt juba ammu jalgratast, aga ta ei ostnud! Siin korteris aga oli see olemas ja ma saan sellega sõita,» ütleb Daniil õnnelikult.

Jevgenia tahaks poja panna suvel mõnda lastelaagrisse, et ta leiaks uusi sõpru, aga ka seetõttu, et peab ise päeviti tööl käima.

Pikemaid plaane Jevgenial ei ole. Tema sõnul on siin võimalik edasise elu üle mõelda, kui esmavajadused on rahuldatud. Tänu headele inimestele see nii ongi. 

Veel palub Jevgenia Stepanjuk tänada Kaidot, kes oli valmis katma korteriüüri kulusid, kuid kuna nad saavad kasutada korterit tasuta, siis aitas ta neid mööbliostuga. Uus korter oli täiesti tühi. Tänud Arvi Martsonile ja Rein Erdelile, kes panid kokku mööbli.

Nõude eest tänab Jevgenia Dorist ja Erikut, kes aitasid ka käterätikute, voodipesu, patjade ja tekkidega. Eriti suur tänu on aga korteri peremehele Martinile, kes olles ise aasta lõpuni välislähetuses, on lubanud neil siin elada kuni aasta lõpuni tasuta. Ta tänab Mart Randa, kes on aidanud tema pojal adapteeruda ja kes andis kunstitunde.

Veel aitasid ka Riina Solmani sõbrannad Ingrid ja Merje asjadega, mida oli esimesel perioodil elamiseks väga vaja. «Kõik need inimsed tõid meie ellu armastust ja hoolt. Olen selle üle väga õnnelik, et Eesti on nii palju nii häid inimesi!»