Tallinnas tulemusteta kodu otsiv ukrainlanna: «Jumalad naeravad, kui räägime neile oma plaanidest»

25.05.22, Tallinn, Tallinnas kodu otsiv ukrainlanna Jevgenia Stepanjuk Foto Teele Toova, Postimees Foto: Teele Toova

• Üürikorter käib üle jõu: kolme kuu ettemaks ja maakleritasu.
• Kloostrisse saaks naine tagasi alles septembris.
• 1. juunist on ukrainlanna koos pojaga koduta.

Jevgenia Stepanjuk koos 10-aastase pojaga jõudis 5. märtsil põgenikuna Berdõtšivist (200 km Kiievist) Eestisse. Ta on elanud ligi kolm kuud Pirita kloostris. Nüüd tuleb perel sealt lahkuda, sest alates 1. juunist on kõik toad juba ammu turistidele broneeritud. Ta töötab Tallinna lähedal kaablitehases ning on püüdnud juba kaks kuud leida uut elamist. Siiani pole aga õnne olnud.

Jevgenia Stepanjukil aitas leida elukoha kloostrisse endine rahvastikuminister Riina Solman (Isamaa), kes on ka praegu abiks järgmise elukoha otsimisel. Kohtun ukrainlannaga Tallinna bussijaamas, kuhu suunati teda Tallinna Niine tänava pagulaskeskusest. Ta kiidab, et meie ametnikud on üldiselt heatahtlikud ja viisakad, kuid kahjuks sageli väga ebakompetentsed ja jooksutavad seetõttu pagulasi ringiratast ametite ja ametnike vahel.

«Inimesed, kes meid teenindavad, võiksid olla informeeritumad. Miks ei võiks meile anda tõepärast infot ja mitte eksitada? Tundub, et süsteemsust ei ole,» arvab finantsisti haridusega Jevgenia. Tal on sellisele mõttetule ringijooksmisele kulutatud ajast kahju. 

Ženja. Foto: Teele Toova

Nüüd on aga tal juba väga kiire, mingit lahendust ei paista. Bussijaama pagulaste teeninduspunktis, kus töötavad ka sotsiaalkindlustusameti teenistusse võetud ukrainlased, sai Jevgenia teada, et võimalikud variandid, kuhu tema pere võiks järgmise elamise saada, on hotell Džingel või laev. Tema dokumendid võeti siin vastu ning tagasi saades öeldi, et talle helistatakse. Olukord tundub taas lootusrikkam.

Kuid ega need väntsutused elukohtade ja teenustega pagulaste elu kergemaks ei tee. See on naise sõnul üllatav, et meie ametkonnad ei ole ka kolme kuu jooksul süsteemi käima saanud. Jevgenia Stepanjuk on oma tööga väga rahul ning ütles, et saaks jooksva kuu üüri tasumisega kindlasti hakkama. Kuid ta on väga imestunud, et miks paljud korterite pakkujad, kellele ta helistanud on, kuuldes, et ta on Ukrainast ja veel lapsega, ei ole talle elamispinda üürile tahtnud anda. Mõni on küsinud kolme kuu üüri ette, pluss maaklerite tasud – see käib aga naisel praegu üle jõu. Alates septembrist on tal lootust saada uuesti kloostri elanikuks.

Oma tulevikuplaanidest ei ole aga sõja eest põgenenud ukrainlannal palju rääkida. «Meil Ukrainas öeldakse: Kui tahad jumalat naerma ajada, räägi talle oma plaanidest! Ütlen ausalt, ma ise ka ei tea, kus ma olen septembris ja mida teen. Püüan mitte midagi planeerida, et mitte pettuda,» nendib ta vaid.

Bussijaama tuli sellel ajal, kui rääkisin Jevgeniaga, grupp põgenikke Mariupolist, kelle nägudel on siiani näha pommitamise eest keldrivarjendis veedetud nädalate jäljed. Üks mees näitab telefonis pilti purustatud majast, mille seitsmendal korrusel oli alles mõni kuu tagasi olnud tema pere kodu. Ta võtab oma asjad ja läheb koos perega vabatahtlike juhatusel bussijaama 0 korrusele, kus kilede taga on pagulaste ajutine ööbimispaik. Tundub, et see ei erinegi palju kohast, kust nad põgenesid, kuid Tallinna vähemalt ei pommitata.