POSTIMEES UKRAINAS ⟩ «Kümme vanakest suri selle aja jooksul. Viis või kuus meest lasti lihtsalt maha.»

Kuu aega pärast Põhja-Ukraina Tšernihivi oblasti vabastamist Vene okupantidest käib sõjamasinate teele jäänud külades majade või paljude puhul selle, mis nendest alles jäänud, korrastamine. Nizkõvkas ja Jahidnes meelitab soe kevadõhk paljusid aiamaale, kus kasvavad maasikad ning õitsevad õuna-, kirsi- ja aprikoosipuud.

Kui küladest esimesena mainitu jäi vallutajatest sisuliselt puutumata, ehkki sealses raudteejaamas hävitati Ukraina sõjaväe droonilt heidetud pommidega vaenlase kütuserong, siis umbes 70 kilomeetrit eemal Jahidnes õnnestus venelastel üle kuu aja kanda kinnitada ning hävingut külvata.

Sealse lasteaed-kooli nõukogudeaegses tsiviilkaitsevarjendis hoidsid nad relva ähvardusel 25 päeva luku taga 360 külaelanikku. Nende seas olid eakad ja isegi imikud. Karmides tingimustes suri hapniku vähesuse ja ravimipuudusest tingitud muude tervisehädade tõttu kümme inimest.

«Kui sõda algas, olime esialgu siin, aga kuuldes, et külas võib minna tulistamiseks, sõitsime pisut kaugemale tuttavate juurde. Tahtsime tagasi tulla, aga hoiatati, et kogu ümbruskond on mineeritud ja pole mõtet koju minna. Nädal hiljem, 3. märtsil, tulid venelased juba sisse,» meenutab Tšernihivist pärit Dmõtro.

Seda, mis tema suvekodust vaenlaste lahkumise järel alles jäi, nägi mees esimest korda naabrite saadetud fotodelt. «Pilte vaadates ei saanud esiti aru, kas see on tõesti koht, kus oma lapsi kasvatasime. Lootsin küll, et maja jääb terveks, aga sellest polnud midagi alles – kõik, mis oli, põles maha. Võtta pole siit midagi,» kõneleb ta.