Mustamäe oli aastakümneid tagasi paljudele ihaldatud kodu. Vann, soe vesi ja keskküte omaette korteris kaalusid üles hoonete monotoonsuse ja ümbruskonna anonüümsuse. Mustamäed hinnatakse tänapäevalgi suhteliselt mugavaks elupaigaks, sest siin on rohkem elusloodust.

Minu vanemad said Mustamäele korteri 1969. aastal, Szolnoki kohviku lähedase üheksakordse maja esimesele korrusele. Pärast sissekolimist märkasime, et igasse trepikotta oli jäänud tühje kortereid. Nendesse tulid paari aasta jooksul elama pered otse Venemaalt.

Kuigi meie 144 korteriga majas võis eestlaste arv jääda isegi nappi ülekaalu, ei saanud seda öelda ümbruskonna majade kohta. Keskmiselt oli vähemalt Mustamäe vanemas osas ligikaudne pariteet rahvuste vahel. Majadevahelises ruumis, kus lastena mängisime, tuli pidevalt ette «nõukogude rahvaste sõpruse» õppetunde.

Palusin kaheksal tuttaval või tuntud inimesel meenutada oma elu Mustamäel, kellest vaid kunagist head majanaabrit, meediaeksperti ja -õppejõudu Andres Jõesaart teadsin juba oma selles asumis veedetud lapsepõlvest. Juhuslikult selgus, et ülejäänutest oli samuti enamik seotud sama Szolnoki peatuse kandiga, vaid üks mälestus pärineb Sääse mikrorajoonist ning üks Magistraali keskuse tagusest mikrorajoonist.

Kommentaarid
Copy