Peaprokurör meedialiidule ja ERRile: prokuratuuril pole alust ega soovi ajakirjanduse töösse sekkuda

Otse Postimehest: peaprokurör Andres Parmas Foto: Remo Tõnismäe

Peaprokurör Andres Parmas kirjutas pika pöördumise vastuseks meedialiidule ja ERRile, kelle avaldustega Parmas nõus ei ole. Samas kutsub ta üles organisatsioone pärast Eesti Ekspressi trahvimenetluse lõppu maha istuma ja asja arutama.

Riigi peaprokuröri Andres Parmas vastas Eesti Meediaettevõtete Liidu ja Eesti Rahvusringhäälingu avalikule pöördumisele.

Parmas kirjutas, et 5. mail ilmus meedialiidu ja rahvusringhäälingu avalik pöördumine seoses Harju maakohtu määrusega, millega kohus määras trahvi kahele Eesti Ekspressi ajakirjanikule ja aktsiaseltsile Ekspress Meedia, kes avalikustasid Swedbanki endiste töötajate rahapesukahtlustuse. 

Parmas vaidleb meedialiidu ja rahvusringhäälingu avalikus pöördumises esitatule vastu ja leiab, et seal väljendatud etteheited prokuratuuri tegevusele on alusetud. Pöördumisest väljendub tema sõnul, justkui prokuratuur sooviks, et rahapesujuhtumite uurimise ajakirjanduses kajastamise kohta küsitaks prokuratuurilt nõusolekut.

«See järeldus ei ole täpne ega asjakohane. Prokuratuur toetab uuriva ajakirjanduse tegutsemist igakülgselt. Rääkimata asjaolust, et selliste artiklite avaldamine tõstab ühiskonnas rahapesu ohust teadlikkuse taset, võib see teoreetiliselt mõnele kriminaalmenetlusele olla ka abiks. Teemade valikul ja nende käsitlemise viisi või tonaalsuse osas ei ole prokuratuuril mingit alust ega soovi ajakirjanduse töösse sekkuda,» kinnitas Andres Parmas.

Praegusel juhul seisneb tema sõnul probleem kitsalt konkreetse kriminaalasja kohtueelse menetluse andmete avaldamises, mitte aga selles, et ajakirjanikud käsitlesid rahapesukuritegude temaatikat.

«Kui ajakirjanikule on teada, et tema kätte on sattunud kriminaalasja kohtueelsel uurimisel kogutud tõendeid või muud infot – näiteks Swedbanki ja Danske Banki kaasuste puhul on selleks kahtlustus, Danske Banki puhul ka mõningad eeluurimisel kogutud tõendid –, siis üksnes sellise – kriminaaltoimikust pärineva – info avaldamiseks tuleb küsida prokuratuurilt vastavalt kriminaalmenetluse seadustikule nõusolekut,» kirjutas ta ja tunnistas, et selles osas on ajakirjandusvabadus piiratud. Parmase sõnul otsustanud seadusandja, et prokuratuur on teabevaldajana kohustatud tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks kriminaal- või väärteomenetluses kogutud teabe, välja arvatud vastavalt väärteomentluse seadustikus ja kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud tingimustel avaldatava teabe.

«Selle normi tekst ei jäta kaksipidi mõistmise võimalust – mitte kellelgi Eesti Vabariigis ei ole õigust avaldada kohtueelse menetluse andmeid ilma prokuröri sellekohase loata. Ajakirjandusele ei ole selles osas mitte üheski õigusaktis erandeid tehtud,» lisas ta. Reegli kehtivusala ei ole tema sõnul piiratud ka sellega, mil viisil on kohtueelse menetluse andmed isikuni jõudnud. «Ka ajakirjanduseni kolmandatelt isikutelt jõudnud teabe puhul, kui on üheselt aru saada, et tegemist on kohtueelse menetluse andmetega ehk toimikumaterjalidega, see reegel kehtib.»

Edasi juhib Parmas tähelepanu sellele, et kohtueelse menetluse andmete avaldamise lubatavuse üle otsustamisel tuleb arvesse võtta kriminaalmenetluse, avalikkuse või andmesubjekti huve, kui see ülemäära ei soodusta kuritegevust ega raskenda kuriteo avastamist. Ta sõnas, et avaldamine ei tohiks kahjustada Eesti Vabariigi või kriminaalmenetluse huve, seada ohtu ärisaladust ega seada ohtu juriidilise isiku tegevust ega kahjustada andmesubjekti ega kolmandate isikute õigusi. Parmas tõi välja, et selle aluseks on omakorda isikuandmete kaitse seaduse peatükk ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv.

«Seega ei ole tegemist prokuratuuri piiramata suvaotsusega, kas või mida kohtueelse menetluse andmetest avaldamiseks lubada. Prokuratuur peab seejuures kaaluma erinevaid huvisid – sh ühiskonnas eksisteerivat avalikku huvi teada infot oluliste õigushüvede võimaliku kahjustamise ja riigi sellele reageerimise kohta.»

Peaprokurör tõdes, et kohtueelse menetluse andmed on väga tundlikud ning ühelt poolt on neid oluline kaitsta, selleks et hiljem saaks läbi viia ausat ja õiglast kohtumenetlust. Teisalt on oluline kaitsta kahtlustatava süütuse presumptsiooni. Prokuratuuril lasub kohustus tagada menetluse erapooletus ja kaitsta menetlusele allutatud isikute põhiseaduslikke õigusi. «Seadus on eelnevalt viidatud alustel pannud selliste andmete kaitsmise kohustuse prokuratuurile, kes igal üksikul juhul peab otsustama, kas konkreetsel ajahetkel mingi info avaldamine võiks kahjustada kriminaalmenetlust või isikute õigusi,» kirjeldas Parmas.

Samuti on avaldamisele seatud piirangu eesmärgiks selle tagamine, et kriminaalmenetluse käigus oleks võimalik objektiivne tõendite kogumine, tõe väljaselgitamine ning hiljem, kui kogutud tõe pinnalt on alus, ka kohtupidamine.

«Isiku kriminaalmenetlusele allutamine on üks kõige invasiivsemaid riikliku sekkumise väljendusi kellegi eraellu, millele võib – aga ei pruugi – potentsiaalselt järgneda isiku kriminaalkorras karistamine. Kellelegi kahtlustuse esitamine ja isiku kahtlustatavana ülekuulamine ei tähenda automaatselt seda, et tema suhtes esitatakse hiljem süüdistus või mõistetakse ta kuriteos süüdi, vaid pelgalt seda, et kahtlustuse esitamise hetkeks esineb isiku suhtes põhjendatud kuriteokahtlus,» kirjutas peaprokurör. Kahtlustus, mille uurimisasutus kriminaalasja algusjärgus esitab, ei ole  kaugeltki võrreldav sellega, mida on vaja isiku süüdimõistmiseks. Põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu ei tähenda, et isikut võiks avalikkuse ees käsitleda kurjategijana.

Ülekuulamine on üks tõendite kogumise viisidest ning selle läbiviimise hetkeks on kriminaalmenetlus alles lõpule viimata. «Isikule võidakse esitada süüdistus ning kriminaalasi tema suhtes kohtusse saata, kuid teisalt on võimalik, et tõendid kahtlustust ei kinnita ja menetlus inimese suhtes lõpetatakse. On ilmne, et läbimõtlematul kohtueelse menetluse materjalide avaldamisel seatakse seega otseselt ohtu nii süütuse presumptsioon kui ka kohtueelse menetluse läbiviimise huvid ning hilisem aus ja õiglane kohtumenetlus,» ütles ta.

Järgmine probleemkoht seisneb Parmase meelest asjaolus, et kui kohtueelse menetluse käigus kogutud teave jõuab avalikkuseni enne selle kohtuistungil esitamist, võib tekkida olukord, kus mõne olulise tõendi kogumine osutub võimatuks või mõni kogutud tõend muutub kohtus ebausaldusväärseks. Tegemist ei ole sellisel juhul enam vaid kitsale ringile teadaoleva infoga, vaid avaliku ja kõigile kättesaadava teabega. «See toob kaasa mitmeid efektiivse kohtueelse menetluse ja kohtumenetlusega seonduvaid probleeme – näiteks küsimuse selle kohta, kas kohus saab usaldada tunnistaja ütluseid, keda pole veel üle kuulatud, kuid kes loeb meediakajastusest teise tunnistaja ütluste sisu,» ütles ta. Samuti võib tekkida mõne tunnistaja puhul kõhklus, kas isik on ise kõike vahetult kogenud ja näinud või on ta mõjutatud meedias avaldatust, mis on kallutanud ka tema ütluste sisu.

«See tähendab, et kõige mustema stsenaariumi korral saab kohtueelse menetluse andmete läbimõtlematu avaldamine tuua kaasa olukorra, kus mõnes ajakirjanduses avaldatud loos kajastatud info on küll korrektne, kuid seda ei ole võimalik enam tõendada.»

Peaprokuröri hinnangul tuleb ka silmas pidada, et ajakirjanikul, kes soovib avaldada tema kätte sattunud kohtueelse menetluse andmeid, on võimatu kõrvalseisjana adekvaatselt hinnata eeltoodud riskide suurust või nende realiseerumise tõenäosust. «Leides, et avalikes huvides on teada saada käimasoleva kohtueelse menetluse detaile, mis peaksid kohtueelse menetluse raames teada olema üksnes menetlusega seotud isikutele, kuid mitte kooskõlastades sellise teabe avaldamist prokuratuuriga, võtab ajakirjanik enda poolt mitte kontrollitava riski, et ta kahjustab ülemääraselt KrMSi § 214 lõikes 2 nimetatud olulisi huve.»

Lisaks tasub Andres Parmase sõnul meeles pidada, et kohtueelse menetluse andmete avaldamisele seatud piirangud on ajalised, mitte alatised. Seadus näeb nimelt ette, et ajakirjanikel on võimalik avalikel kohtuistungitel viibida ja kohtumenetluses toimunu sisu meedias kajastada.
«Ka kohtueelse menetluse käigus koostatud kriminaaltoimikutes olev info on tulevikus kättesaadav – kui ühe või teise fakti avaldamine pole kohtueelse menetluse etapis võimalik, saab see olla võimalik hiljem. Muidugi tuleb ka siin silmas pidada seadusest, näiteks isikuandmete või ärisaladuse kaitsest tulenevaid piiranguid. Rõhutada tuleb, et kui info avaldamine enam kohtueelsele menetlusele ohtu ei kujuta, ei tee prokuratuur ka selle avaldamisele mingeid takistusi.»

Kohtueelse menetluse andmete avaldamise piiramine on peaprokuröri sõnul praktikas tavapärane ja tavaliselt peavad piirangu adressaadid sellest piirangust ka kinni, mistõttu on selle paragrahvi alusel trahvimine haruldane, ent mitte enneolematu.
Parmase sõnul on paraku nende praktikast võimalik viimasel ajal tuua korduvaid näiteid sellest, kuidas prokuratuur on saatnud erinevatele meediaväljaannetele kirju meeldetuletusega, et eeluurimise andmete avaldamiseks tuleb küsida prokuratuuri nõusolekut. Ühel konkreetsel juhul on tema sõnul ajakirjanik vastanud enda initsatiivil korraldatud veebikoosolekul prokurörile, kes keeldus paragrahvi alusel kahtlustuse teksti avaldamiseks luba andmast, et ajakirjanik avaldab teksti ikka. Seejärel ta ka selle avaldas.

«Paraku on nii konkreetse meediaettevõtte kui ka konkreetsete ajakirjanike korduv seadust eirav tegevus toonud meid olukorda, kus prokuratuur pidas vajalikuks taotleda kohtult nende isikute trahvimist eeluurimisandmete ilma loata avaldamise eest, kaitsmaks efektiivse kohtueelse menetluse ning ausa ja õiglase kohtumenetluse läbiviimise võimalikkust, aga samuti süütuse presumptsiooni. Eriti taunitav ongi süütuse presumptsiooni vaatepunktist see, et ajakirjanik avaldas kohtueelse menetluse andmetena teavet, mis avaldamise hetkel ei vastanud tõele (märkides kahtlustatavana isiku, kellele ei olnud selleks hetkeks kahtlustust esitatud). Jääb arusaamatuks, millist avalikku huvi valeinfo avaldamine kaitses või edendas.»

Pärast esimest suuremat Danske kriminaalasjaga seotud leket 2020. aasta sügisel saatis prokuratuur kõigi meediaväljaannete peatoimetajatele kirja palvega, et juhul kui ajakirjanduseni jõuab info, mis pärineb mõne aktiivses menetluses oleva kriminaalasja toimikust, siis palutakse kooskõlastada selle info avaldamine eelnevalt prokuratuuriga.

«Juba toonases pöördumises rõhutasime, et peame igati lugu ajakirjanduse eesmärgist tõde välja selgitada ning kajastada seda, mis on ajakirjanduse hinnangul ühiskonnale oluline teada. Nagu rõhutasime siis, rõhutame ka praegu: ka meie jaoks on oluline tõe väljaselgitamine, mistõttu palume ajakirjandusel meeles pidada, et oma tööd tehes ei seaks nad ohtu meie tööd,» nentis Parmas. Prokuratuur on ajakirjanike tähelepanu sellele juhtinud ka kõnealuses Swedbanki kahtlustust puudutavas kaasuses, kuid sellest hoolimata otsustati Parmase sõnul avaliku huvi egiidi all lähtuda meediaväljaande huvidest, küsimata, kas ja mil määral võib selline tegevus menetlust kahjustada või raskendada hilisemat ausat õigusemõistmist.

Veel väärib peaprokuröri meelest märkimist, et arutataval juhul on prokuratuur üksnes taotlenud menetlusväliste isikute trahvimist, mitte ei ole neid mingil viisil ise represseerinud. «Otsustuse prokuratuuri seisukohtade põhjendatuse kohta ning rikkujate trahvimise vajalikkuse kohta tegi kohus. Selles olukorras prokuratuuri ründamine menetlusliku taotluse esitamise eest on kohatu ja seab kahtluse alla prokuratuuri volituse seadusest tulenevalt kriminaalmenetluses enda ülesandeid täita.»

«Meie soov on pelgalt see, et lugudes ei kajastataks prokuratuuriga kooskõlastamata kohtueelse menetluse pooleliolevas faasis neid kuriteo detaile selliste tõendite osas, mis on osaks kriminaaltoimikust, ehk mis on käsitatavad kohtueelse menetluse andmetena. Oleme varem leidnud ja leiame ka edaspidi kõiki osapooli rahuldavaid võimalusi pooleliolevate kriminaalmenetluste kajastamiseks.»

Pika pöördumise lõpetuseks kutsus Parmas üles meedialiitu ja rahvusringhäälingut pärast trahvi määramisega seotud menetluse lõppu kogunema, arutlemaks neil teemadel sisuliselt ja avatult ning korraldada sel teemal näiteks ühisseminar, kus osaleksid nii prokuratuuri, ajakirjanduse kui ka justiitsministeeriumi esindajad.

«Seejuures võiks selgitada arusaamu sellest, mil viisil või mil määral on prokuratuur õigustatud kohtueelset menetlust toimetama ametkonnasiseselt ning kaitsma kohtueelse menetluse andmeid. Kas üldse eksisteerivad mingid piirangud sellele, kas ja milliseid kohtueelse menetluse andmeid tohib ajakirjanik avaldada? Kas keegi peale ajakirjaniku enda võib sellele kõrvalt üldse mingit hinnangut anda? Kes ja mil viisil on vastutav negatiivsete tagajärgede eest, mida ajakirjaniku avaldatavad kohtueelse menetluse andmed põhjustavad tõendite kogumisel, kui kahtluse alla satub ausa ja õiglase kohtumenetluse võimalikkus või kahjustatakse menetlusele allutatud isiku süütuse presumptsiooni? Kas pöördumise koostajad aktsepteerivad võimalust, et niisugused tagajärjed võivad aset leida?»

Meedialiit ja ERR: prokuratuuri nõudmine on ajakirjanike suukorvistamine ja sõnavabaduse piiramine

«Teisipäev oli Eesti demokraatiale hea päev, sest Eesti tõusis aastaga maailma ajakirjandusvabaduse indeksis 15. kohalt neljandale,» alustasid Meedialiit ja ERR 5. mail avaldatud pöördumist.

«Kolmapäev oli Eesti demokraatia kurb päev, kui prokuratuur sekkus ajakirjandusvabadusse ja määras trahvi Eesti Ekspressi ajakirjanikele professionaalse ja südamega tehtud töö eest. Trahviti ka Eesti Ekspressi kirjastavat Ekspress Meediat,» viidati eilsele uudisele, kus kirjutatakse, et Harju maakohus otsustas ajakirjanikke trahvida.

Otsus loob rahvusringhäälingu ja meedialiidu hinnangul ohtliku ja hirmutava pretsedendi, sest rahapesukahtlus Eesti suurimas pangas on ühemõtteliselt avaliku huvi objekt. «Prokuratuur nõuab, et ajakirjandus avaldaks vaid teavet, mis on nendega kokku lepitud. See ei ole demokraatliku ühiskonna ootus ajakirjandusele. See on suukorvistamine ja sõnavabaduse piiramine. See on ajakirjanike ähvardamine ja hirmutamine,» leiavad pöördujad.

«Õigussüsteemi ülesanne on mõista ja aktsepteerida ajakirjanduse rolli Eestis ning kõikjal vabas ühiskonnas. Tänu meediale on suur osa taasiseseisvunud Eesti suurematest tehingutest, protsessidest, otsustest ja valikutest olnud oluliselt läbipaistvamad kui mujal Ida- ja Kesk-Euroopas,» kirjutasid ERR ja meedialiit ja lisasid, et sellel on kindlasti olnud väga suur mõju Eesti kiirele arengule ja läbipaistvusele, eriti võrreldes saatusekaaslastega.

«Sõda Ukrainas ja valitsejate poolt hävitatud sõltumatu ajakirjandus Venemaal ning Valgevenes tuletab meile ajakirjandusvabaduse tähendust eriti teravalt meelde.»

Meedialiit ja rahvusringhääling avaldasid Eesti Ekspressi ajakirjanikele toetust ja lisasid, et nii väljaanne kui ka kirjastus kavatsevad ajakirjandusvabaduse seisukohalt ohtlikku pretsedenti loova kohtuotsuse vaidlustada. «Ajakirjanik ei pea töö tegemiseks prokuratuuri teavitama, sellelt luba küsima või laskma riigil avaliku huvi üle otsustada. Selliste reeglite järgi tehakse ajakirjandust ühes teises riigis,» nenditi avalduses.

«Eestis on sõna vaba!»

Samuti peab Harju maakohtu otsust tõsiseks ohuks ajakirjanike liit. Esinaise Helle Tiikmaa sõnul peab olema ajakirjanikel õigus avalikkusele olulist infot avaldada ka siis, kui see on mõne institutsiooni või isiku jaoks problemaatiline. Küll aga tingimusel, et avaldatavad faktid vastavad tõele ja eelnevalt ei ole sõlmitud ajakirjanikega kokkulepet, et info ei ole avaldamiseks.

«Me ei saa mingil juhul nõustuda n-ö vaikiva eeldusega, et info avaldamiseks on alati esmalt vaja kelleltki luba küsida,» sõnas ta.