Lõuna-Aasiat vaevab kevadine kuumus

Indias ja Pakistanis algas märtsis ebatavaline põud ja kuumus, mis läks aprillis ainult hullemaks. Foto: Dmitri Kotjuh/Järva Teataja

Mõnes maailma osas on tõsine mure ilmaga, mida nähtavalt mõjutab kliima soojenemine. Indias ja Pakistanis algas märtsis ebatavaline põud ja kuumus, mis läks aprillis ainult hullemaks. Sealmaal tähendab kuumalaine, et õhutemperatuur tõusis 40–45 kraadini. Kuumalaine jõudis isegi India äärmises idaosas asuvasse Lääne-Bengali osariiki, kus tavaliselt on ilm jahedam ja niiskem. Nüüdseks on õhutemperatuur langenud veidi alla 40 kraadi, mis troopikas üles kasvanud inimeste jaoks on juba talutav kuumus.

Kuiv ja kuum kevad on India idaosas ja Pakistanis reeglipärane, kuid viimastel aastatel on olnud üha kuumem ja sadanud üha vähem. Nagu mitmetes troopilistes piirkondades, ei ole seal suvi ehk aeg, mil päike on kõige kõrgemal, kõige kuumem aeg. Pöörijoon ehk äärmine põhjapoolne piir, kus päike südasuvel seniiti tõuseb, jookseb umbes keset Indiat. Pakistan jääb sellest napilt põhja poole. Pole palju vahet, kas päike käib otse üle pea või tõuseb „vaid” 70º kõrgusele üle horisondi – kuumalt paistab ta ikkagi, Eestis maksimaalselt suvisel pööripäeval 52–54º. Seda „ilmakööki” kujundavad ühelt poolt tohutu suur külma põhjaosaga Euraasia manner ja teiselt poolt soe India ookean oma suure niiskusevaruga.

Talvel valitseb Ida-Siberis külm kõrgrõhuala, millele lisandub teine kõrgrõhukese Tiibeti kiltmaa kohal otse India kirdepiiri taga. Nendes piirkondades valitseb laskuv õhuvool. India ookean on troopiliselt soe ja õhku aurub küllaldaselt niiskust – vastukaaluks jahtunud mandrile püsib seal tõusev õhuvool. Alumistes troposfäärikihtides puhub tuul laskuva õhuvooluga alalt tõusva õhuvooluga alale ehk mandrilt ookeanile. Tuulele mõjub Maa pöörlemisest tingitud Coriolise jõud, kuid nii lähedal ekvaatorile on see palju nõrgem kui meie laiuskraadidel – see ei pane õhku kõrg- või madalrõhkkonnas spiraalis keerlema, vaid kallutab üksnes veidi kõrvale. Talvel ja varakevadel valitsevad tolles piirkonnas kirdetuuled, mis toovad mandrilt kuiva õhku. Seda nimetatakse talvemussooniks.

Kevadise võrdpäevsuse ajal märtsi lõpu­poole on päike ekvaatoril keskpäeval seniidis (90º), India lõuna- ja keskosas ­70–80º üle horisondi ehk ikkagi peaaegu lagipähe. Sellest siis kuumus, mida suurendab asjaolu, et maapinnas on vähe niiskust, mis aurumisel jahutaks.

Aga seesama päikesepaiste, mis varakevadel kuumutab, toob suvel kuhjaga leevendust. Suvise pööripäeva lähenedes külm kõrgrõhkkond Euraasia põhjaosas laguneb ja kuumenevas Indias moodustub püsiv tõusev õhuvool. Muutus toimub üsna järsku, sest kolmnurgakujuliselt lõunasse (ookeani) ulatuval mandriosal laieneb kuumust õhkuv osa kiirenevalt. Ühel hetkel tekib jahedamal ookeanil laskuv õhuvool ja tuul pöördub vastupidiseks, puhudes nüüd edelast. See nn suvemussoon algab tavaliselt millalgi maikuu jooksul, tuues mandrile palju niiskust, tugevad valingvihmad ja äikesetormid. Need üleujutused, millesarnased mõnes teises maailma piirkonnas kujuneksid katastroofiks, on seal pikisilmi oodatud kuumust leevendama ja põllusaaki andma. Ühiskond on sellega aegade jooksul kohanenud.

Hoolimata põuasest kevadest prognoosib India ilmateenistus selleks suveks keskmisele lähedast ehk põlluharimiseks piisavat sajuhulka.