Kaks monoloogi ja kiired lõppmängud

Rain Simmul Tallinna Linnateatri lavastuses «Mürk». Foto: Siim Vahur

Klassikaliste tragöödiate lõpp on ju teada: kangelased hukkuvad, õilis idee jääb elama. See puudutab Puškini «traagilist eluromaani» (J. Lotman) ennastki, kes enese- ja oma kodu väärikuse kaitseks esitas väljakutse duelliks mitte ainult närusele d’Anthesile, vaid teda aastaid ahistanud ja alandanud süsteemile. Boldino «loomingulises paradiisis» kirjutatud väikestes tragöödiates ei keskendu vene kirjandusgeenius samuti mitte niivõrd üksikisiku süü paljastamisele ja hukkamõistule, kuivõrd ajastu ja keskkonna enda tingimustele, mis vallandavad tapmiskire.  

Kui aga lugu ja selle finaal  on teatris juba teada, siis keskendub vaataja tähelepanu näitlejale.

Lavastuse n-ö kontrapunktideks on Rain Simmuli ihnsa paruni ja Indrek Ojari Salieri monoloogid. Simmuli etteaste oli vaimustav. Oma räbalates Gogoli «Surnud hingede» Pljuškinit meenutava paruni rahavõimust ihara monoloogi lõppedes tahtnuksin plaksutada, nagu tehakse seda aariate õnnestunud esituse puhul. Sest Simmul loobki oma etteastega selle, mida Puškin mõtles, ühtaegu tüübi ja ühtlasi sümboli: rahavõimu vabaduse näilisuse. See koht, kus ta avatud rahakirstu kohal kummardudes ütleb: «Siin varjul on mu õndsus!», oli mu jaoks üks etenduse kõrghetki. Ja milline allegooria, mõeldes tänases Eestis normiks saanud läbi ahnuse ja ihnsuse rikkaks saamise doktriinile!

Parunile vastandub tema poeg Albert (Kristjan Üksküla), entusiastlik, ausust ja heldust kandev noor rüütel. Positiivset kangelast on äärmiselt raske mängida. Ikka varitseb õõnsa pealiskaudsuse risk. Üksküla andest annab märku tema Mozart, muu hulgas ka vahetu klaverimänguga, mis kasvab üle lindilt kostvaks «Reek­viemiks».

Aga nagu Puškin oma väikestes tragöödiates juba ette näinud, pole Albert ja Mozart siin mitte niivõrd paruni ja Salieri võrdsed partnerid, vaid pigem tragöödia lõpuleviimise agendid. Üks kaitseb rüütliau, teine kaitseb õigust vabale loovusele. Salieri monoloog on pihtimus n-ö etteantud teemal: ta ongi määratud mürgitama Mozartit, et too tõuseks Jumala seisusse, kellena Salieri teda ka näeb. Ojari vahendab oma «missiooni» pehmusega, mis jätab vaatajale tema käitumist õigustava mulje.

Lavastus tervikuna on minimalistlik, teatrikooli etüüdide edasiarendus projektiks. Aga noor lavastaja igatahes oma taotlustele alla ei jää. Niisiis – kilbiga!  

Klassikaliste tragöödiate lõpp on ju teada: kangelased hukkuvad, õilis idee jääb elama. See puudutab Puškini «traagilist eluromaani» (J. Lotman) ennastki, kes enese- ja oma kodu väärikuse kaitseks esitas väljakutse duelliks mitte ainult närusele d’Anthesile, vaid teda aastaid ahistanud ja alandanud süsteemile. Boldino «loomingulises paradiisis» kirjutatud väikestes tragöödiates ei keskendu vene kirjandusgeenius samuti mitte niivõrd üksikisiku süü paljastamisele ja hukkamõistule, kuivõrd ajastu ja keskkonna enda tingimustele, mis vallandavad tapmiskire.  

Kui aga lugu ja selle finaal  on teatris juba teada, siis keskendub vaataja tähelepanu näitlejale.

Lavastuse n-ö kontrapunktideks on Rain Simmuli ihnsa paruni ja Indrek Ojari Salieri monoloogid. Simmuli etteaste oli vaimustav. Oma räbalates Gogoli «Surnud hingede» Pljuškinit meenutava paruni rahavõimust ihara monoloogi lõppedes tahtnuksin plaksutada, nagu tehakse seda aariate õnnestunud esituse puhul. Sest Simmul loobki oma etteastega selle, mida Puškin mõtles, ühtaegu tüübi ja ühtlasi sümboli: rahavõimu vabaduse näilisuse. See koht, kus ta avatud rahakirstu kohal kummardudes ütleb: «Siin varjul on mu õndsus!», oli mu jaoks üks etenduse kõrghetki. Ja milline allegooria, mõeldes tänases Eestis normiks saanud läbi ahnuse ja ihnsuse rikkaks saamise doktriinile!

Parunile vastandub tema poeg Albert (Kristjan Üksküla), entusiastlik, ausust ja heldust kandev noor rüütel. Positiivset kangelast on äärmiselt raske mängida. Ikka varitseb õõnsa pealiskaudsuse risk. Üksküla andest annab märku tema Mozart, muu hulgas ka vahetu klaverimänguga, mis kasvab üle lindilt kostvaks «Reek­viemiks».

Aga nagu Puškin oma väikestes tragöödiates juba ette näinud, pole Albert ja Mozart siin mitte niivõrd paruni ja Salieri võrdsed partnerid, vaid pigem tragöödia lõpuleviimise agendid. Üks kaitseb rüütliau, teine kaitseb õigust vabale loovusele. Salieri monoloog on pihtimus n-ö etteantud teemal: ta ongi määratud mürgitama Mozartit, et too tõuseks Jumala seisusse, kellena Salieri teda ka näeb. Ojari vahendab oma «missiooni» pehmusega, mis jätab vaatajale tema käitumist õigustava mulje.

Lavastus tervikuna on minimalistlik, teatrikooli etüüdide edasiarendus projektiks. Aga noor lavastaja igatahes oma taotlustele alla ei jää. Niisiis – kilbiga!