:format(webp)/nginx/o/2020/09/07/13329205t1hdfa2.jpg)
2020. aastal avaldati Eesti Üliõpilaskondade Liidu tellitud uuringu «Sooline ja seksuaalne ahistamine Eesti kõrgkoolides» tulemused. Raportis kajastusid soovitused Eesti kõrgkoolidele. Kas ülikoolid on neid arvesse võtnud ning mida arvab sellest üks uuringu autoritest?
Uuringu viisid läbi Ehti Järv, Kata Maria Metsar, Liisa Martma, Madli Raudkivi, Aro Velmet. Töö eesmärk oli anda ülevaade, mil määral ja millises vormis soolist ja seksuaalset ahistamist Eesti kõrgkoolides tajutakse.
Uuringu valimisse kuulusid kuus Eesti ülikooli: Tartu Ülikool, Eesti Maaülikool, Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Tallinna Ülikool ning Tallinna Tehnikaülikool.
Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) meediasuhete juht Krõõt Nõges sõnas, et ülikool on raportiga tutvunud ning peab seda väga oluliseks.
Nõgese sõnul algas juhendi väljatöötamine juba varem. Uuringust inspireerituna kontrollis TTÜ oma süsteemi. Tänaseks on ülikoolis välja töötatud võrdse kohtlemise juhend ja lepitusmenetluse kord. Juhend aitab Nõgese sõnul ülikooli töötajatel ja üliõpilastel ära tunda ebavõrdse kohtlemise juhtumeid, sealhulgas ka soolise ja seksuaalse ahistamise. Nõges lisas, et dokumentides on kirjas, kuidas neid juhtumeid ülikoolis lahendatakse. Dokumendid on kättesaadavad tehnikaülikooli siseveebis. Neid on tutvustatud ülikooli töötajatele uudiskirja kaudu.
Nõgese sõnul on TTÜs arvestatud juhendite koostamisel just selle ülikooli eripära ja konteksti.
TTÜs on küll üksikud juhtumid jõudnud ametliku tasandini, kuid põhjalikul uurimisel pole need kinnitust leidnud. Nõges selgitas, et üliõpilane peaks ahistamisjuhtumi korral pöörduma esmalt oma õppeprogrammi juhi poole, kui sealt abi ei saa, siis instituudi direktori poole ja seejärel vajadusel teaduskonna dekaani poole. Töötaja peaks esmalt abi otsima otseselt juhilt ning kui temast abi pole, siis pöörduma struktuuriüksuse juhi poole. Kui neilt abi ei saa, siis dekaani või vastutusala juhi poole.
«Kui üliõpilane või töötaja pole probleemi lahendusega rahul, siis saab ta pöörduda ülikoolis selleks spetsiaalselt loodud lepituskomisjoni poole. Juhtunuga toimetulekuks on nii töötajatel kui üliõpilastel võimalik saada tuge ülikooli psühholoogilt,» sõnas Nõges.
Ka Eesti Kunstiakadeemias (EKA) peetakse raportit oluliseks, sõnas kommunikatsioonijuht Solveig Jahnke.
Küsimuse peale, milliseid soovitusi on kool arvesse võtnud, vastas Jahnke, et EKA rektor moodustas eetikakoodeksi uuendamise töörühma, kes vaatas senised juhised läbi ja tegi uued ettepanekud, mis kinnitati senatis.
«Kaalusime soovitusi põhjalikult ja võtsime neist mitu koodeksi uuendamisel arvesse. Praegu on käsil võrdõiguslikkuse kava koostamine, mille käigus vaatame need teemad veel kord üle,» rääkis Jahnke.
Jahnke sõnul valmib võrdõiguslikkuse kava juunikuuks ning kava läheb käiku sügisel.
«Saame juba ka tõdeda, et EKAs on naissoost õppejõudude palgad kõrgemadki kui meestöötajatel, mille osas oleme riigi statistikast eesrindlikumad,» rääkis Jahnke.
Jahnke ütles, et 2019. aastal oli EKAs kaasus, mida uurides ahistamine tõendust ei leidnud. 2021. aastal jõudis eetikakomisjoni kaks juhtumit. Komisjoni lahenduskäik oli mõlemale osapoolele sobiv ja edasi ei vaieldud.
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kommunikatsioonispetsialist Evelin Värva sõnas, et kool on raportiga tutvunud ning nõustub soovitustega. Võrdne ja lugupidav kohtlemine on EMTA üks põhiväärtustest.
«Null tolerantsi seksuaalse ja soolise ahistamise vastu väljendatakse läbi teavitustegevuste. Kord aastas toimub senatis arutelu, kus EMTA psühholoog ja võrdse kohtlemise usaldusisik annab ülevaate, kas on olnud juhtumeid ja millises suunas edasi liikuda,» selgitas Värva.
Värva sõnas, et uutele üliõpilastele on esimesel semestril kohustuslik ka õppeaine «Ülikooliõpingud ja töömaailm», kus psühholoog tutvustab üliõpilastele nende õigusi ja kohustusi, sh võrdse kohtlemise meetmeid ning julgustab pöörduma usaldusisiku poole, kui tekib kahtlus seksuaalse ja soolise ahistamise suhtes.
«Selleks, et maandada soolise ja seksuaalse ahistamise riski kõrghariduses on oluline selge signaali andmine, et me ei vaata nendest asjadest mööda ning pakume nii töötajatele kui ka üliõpilastele tuge,» sõnas Värva.
Tartu Ülikooli akadeemiline sekretär Tõnis Karki ütles, et ülikool on raportiga tutvunud. Uuringust rääkides juhtis ta tähelepanu ka selle puudustele.
«Nagu uuringu kokkuvõttes on öeldud, ei ole veebiküsitlusega valimi esinduslikkust tagatud ja tulemuste tõlgendamisel ei saa teha järeldusi üliõpilaskonna ega ülikoolide kohta tervikuna. Küll aga näitab uuring küsitlusele vastanute hoiakuid ja kogemusi ning see on oluline info, mis aitab sellisele keerulisele teemale edaspidi paremaid lahendusi otsida,» ütles Karki.
«Kahtlemata soovime, et soolise ja seksuaalse ahistamise risk oleks ülikoolis võimalikult väike. Üks, mis sellele kaasa aitab, on avatud suhtlus,» sõnas Karki. Ta lisas, et Tartu Ülikool ja ka teised suuremad ülikoolid Eestis on koostanud soolise võrdõiguslikkuse kava, milles kirjeldatakse soolise diskrimineerimise viise ning tutvustatakse võimalusi, kuidas olukordi lahendada. «See teema on meie jaoks oluline,» lisas Karki.
Karki sõnas, et Tartu Ülikoolis on aastast 2016 olemas võrdse kohtlemise juhend, mida uuendati 2022. aasta alguses. Juhendit aitas teiste seas uuendada ka üliõpilaste esindaja.
Tartu Ülikooli võetakse peagi tööle ka võrdse kohtlemise tugiisikud. «Seda rolli täitvad inimesed aitavad üliõpilastel ja töötajatel mõista, kelle poole probleemiga pöörduda,» sõnas Karki. Samuti on tema sõnul plaanis luua veebikeskkond, mis on hõlpsasti kasutatav ja koondab võrdse kohtlemise teemalist teavet.
Lisaks on ülikoolil lähiajal kavas tõsta üliõpilaste ja töötajate teadlikkust neil teemadel, viies läbi koolitusi ja seminare. «Oluline on, et oskaksime seda laadi olukordi märgata ja sekkuda,» sõnas Karki.
Tartu Ülikoolis saab probleemi korral esitada kaebuse struktuuriüksuses tegutsevale akadeemilisele sekretärile. Keerukamate juhtumite puhul kaasab akadeemiline sekretär probleemi lahendamisse ka ülikooliväliseid spetsialiste, näiteks psühholooge ja ohvriabi nõustajaid, kes on objektiivsed ja oskavad ohvrile tuge pakkuda.
Akadeemilise sekretärini viimase aasta jooksul seksuaalse ahistamise juhtumeid jõudnud ei ole. Küll aga on Tartu Ülikool varem lõpetanud sel põhjusel töölepinguid ja andnud selgelt mõista, et ei lepi sellise käitumisega. «Risk, et avalikkuse tähelepanu toob kaasa halvustavaid kommentaare, on Eestis väga suur, see aga võib mõjutada teisi võimalikke ohvreid, kes jätavad probleemist rääkimata, sest ei soovi sattuda avalikkuse tähelepanu alla. Seetõttu ei pea me õigeks ka viitamist ühelegi konkreetsele juhtumile, kuid võin kinnitada, et neid on olnud rohkem kui üks.»
Eesti Maaülikooli õppeprorektori Endla Reintami sõnul on kool raportiga tutvunud ning leiab, et iga soovitus on kasulik, kui see on aja- ja asjakohane. Et soolise ja seksuaalse ahistamise risk võimalikult madal oleks, peab Reintami hinnangul tõstma nii õppejõudude kui ka üliõpilaste teadlikkust.
Reintam selgitas, et õppejõududele on korraldatud akadeemilise eetika, hea tava ja võrdse kohtlemise seminare. Üliõpilastel on need teemad lisatud õpinguid sissejuhatavasse ainesse.
Tallinna Ülikooli võrdse kohtlemise volinik Eret Talviste sõnas, et raportiga on põhjalikult tutvunud soolise võrdõiguslikkuse töörühm, kes panid möödunud semesteril kokku Tallinna Ülikooli soolise võrdõiguslikkuse kava.
Tallinna Ülikool on sarnaselt teistele võtnud arvesse mitmeid raportis kajastunud soovitusi ning loonud ka võrdse kohtlemise voliniku ametikoha.
«Eriti oluliselt oleme just kokku panemas tüliküsimuste lahendamise juhist, mis annaks selge ülevaate pöördujale/kannatajale. Säärane juhis küll juba eksisteerib hea akadeemilise tava raamistikus, kuid meie eesmärk on see teha lühemaks ja selgemaks abivajajale,» ütles Talviste.
Eret Talviste sõnul on tehtud uuring äärmiselt vajalik, et parandada Eesti kõrghariduse kvaliteeti. Voliniku sõnul on tähtis mõista, et soolise võrdõiguslikkuse teemad on põimitud pea igasse ülikooli elu ja tööd puudutavasse aspekti. See tähendab, et need teemad määravad ka inimeste töö tegemise taset – mida võrdõiguslikum töökeskkond ja inimsuhted, seda parem teadus. «Mida parem teadus, seda jätkusuutlikum ja elamisväärsem elu.»
Mida peaksid ülikoolid tegema, et soolise ja seksuaalse ahistamise risk kõrghariduses võimalikult madal oleks? «Ma väga sooviks, et sellele küsimusele oleks üks ja selge vastus-valem, kuid paraku seda ei ole. Esimene samm, mida ülikoolid teha saavad, on probleemi teadvustamine ja teema tõsiselt võtmine, mitte näo tegemine, et «meil on ju kõik hästi», «on nii nagu asjad alati on olnud» või et «teadustöö on sooneutraalne». Kui süveneda, siis tuleb selgelt välja, et päris nii see ei ole.»
Tallinna Ülikool on saanud vihjeid soolise/seksuaalse ahistamise juhtumitest, kuid neid ei ole olnud palju. «Oleme lahendanud need olukorrad inimestevahelise lepituse käigus otsese juhi vahendusel.»
Uuringu koostajatel on hea meel, et ülikoolid on teema olulisust teadvustanud.
«See on juba üsna suur edasiminek veel mõne aasta tagusest ajast,» ütles üks uuringu autoritest Aro Velmet. «Kui me koos Ehti Järvega seda uuringut käima lükkasime, oli meil nii mõnigi kohtumine ülikooli esindajatega, kus leiti, et ahistamine võis olla ehk probleem üheksakümnendatel või siis mõne «eelmise põlvkonna» professori puhul. Nii et selle suhtumisega võrreldes on olukord kindlasti parem,» rääkis ta.
Velmet sõnas, et TTÜ puhul on kummastav, et menetlusprotsess on üles ehitatud risti vastupidi raportis soovitatule: kõigepealt tuleb pöörduda õppeprogrammi juhi poole, seejärel instituudi direktori poole. Raportis tuuakse aga välja, et vaja oleks muudest võimuhierarhiatest eraldiseisvat institutsiooni.
Velmet põhjendas eraldi institutsiooni vajadust sellega, et kuna sageli on ahistajad ise ülemused või ülemustega heades suhetes, siis võib osakonna enda kultuur soosida ahistaja tegevust ja seepärast on oluline anda ahistatule turvalisi võimalusi oma kaebuse esitamiseks.
Rääkides TTÜ ahistamisjuhtumitega tegelemise mudelist, ütles Velmet, et sellisel juhul peaks kõigil asjassepuutuvatel isikutel olema kohustuslik väljaõpe, kuidas käituda, kui keegi tuleb tema juurde kaebusega – milliseid küsimusi võib esitada, milliseid tuleks vältida, kuidas delikaatsete andmetega ümber käia.
Velmet sõnas, et tahaks üldiselt kuulda vähem kavade ja juhendite koostamise kohta, millel on halb omadus teinekord sahtlisse jääda, ja rohkem kuulda konkreetsest tegevustest. «Hea näitena võib tuua Tartu Ülikooli võrdse kohtlemise tugiisikute rollide loomise, mis on ka hea üks viis, kuidas TTÜ lähenemisel tekkivaid kitsaskohti lahendada.»
2020. aastal tehtud uuringust ilmnes, et 72 protsenti vastanud tudengitest oli vähemalt korra kogenud seksuaalset või soolist ahistamist. Enim kogesid tudengid üldistavaid või stereotüüpseid märkusi enda kohta, nende juuresolekul räägiti seksuaalse alatooniga või tehti kahemõttelisi nalju. Tudengite sõnul on neid ka vaadatud viisil, mis tekitas neis ebamugavust.
Füüsilist kontakti – vastu tahtmist kallistamine, vastu tahtmist suudlemine, intiimpiirkonna katsumine, ettepanek seksuaalvahekorda astumiseks või seksuaalvahekorraga survestamine, seksuaalvahekorda sundimine – oli kogenud 1501 ankeedile vastanust 14,7 protsenti ehk 221 inimest.
«Mulle tundub, et ahistamise juures on eriti oluline see aspekt, et kui sul on raske ei öelda. Ahistamine saab toimuda suuresti siis, kui on võimusuhe. /.../ Ahistamise puhul on oluline, et kas sa tahad või ei taha seda – kui see on sulle ebamugav ja sa ei soovi seda ja kui sa seda ka väljendad kuidagi, näiteks tõmbad käe eemale, kui keegi puudutab su kätt, aga see tegevus siiski jätkub sellest hoolimata, siis see asi on juba ahistamine. Kui see on ühe poole pealt teadlik ja korduv. Kui üks ütleb ei, aga teine jätkab ja ta kasutab ka jõupositsiooni,» kirjeldas üks vastanutest oma hoiakuid ahistamise suhtes.
Küsitlustulemustest selgus, et soolise ahistamise (sooline ahistamine leiab aset, kui käitumise või tegevuse eesmärk on alandada teise inimese väärikust tema soo tõttu – toim.) korral mainiti teo toimepanijaks sagedamini õppejõudu. Seksuaalse ahistamise puhul mainiti küsitlustulemustes kõige enam kaastudengeid. Intervjuudes aga märgiti teo toimepanijana pigem ülikooli töötajaid – õppejõude ning juhendajaid.
Ülikoolid peaksid avalikult väljendama nulltolerantsi seksuaalse ja soolise ahistamise vastu.
Ülikoolid peaksid korraldama põhjalikku, objektiivset, ennatlikke järeldusi ning ohvrile lisatraumat vältiva kaebuse menetlust ja juhtumialast uurimistööd.
Ennetustöös soovitatakse ülikoolidel mõelda läbi võimaliku kaebuse ja juhtumi lahendamise protseduur, võttes aluseks vastavad juhendid ja eeskirjad.
Ennetustöös soovitatakse harida soolise ja seksuaalse ahistamise teemal nii õppejõude, üliõpilasi kui ülikooli spetsialiste, kes ohvritega töötavad.
Kaebus tuleks esitada erapooletule ülikooli töötajale, kes on eraldi struktuuriüksuses, mis tegeleb kaebustega.
/nginx/o/2019/06/17/12271776t1ha77d.jpg)