Urmas Reinsalu sattus Ukrainas venelaste tule alla

Urmas Reinsalu koos Ukraina sõduritega komandopunktis. Foto: Erakogu

Ukrainas visiidil olev riigikogu liige Urmas Reinsalu (Isamaa) sattus Harkivis Vene vägede tule alla ning ta pidi koos Ukraina sõduritega kiiruga neid tabada üritanud raketitule eest põgenema.

Reinsalu kirjeldas Harkivi lähedal juhtunut sotsiaalmeedias:

«Harkivi kaitset juhtiv kindral viis minu ja Eesti diplomaat Vahur Soosaare rindele, ühte just vabastatud külla 20 kilomeetri kagusel rahuaegsest Vene-Ukraina piirist. Sõjalisi soomukeid napib, sõitsime tavaliste kuulikindlate mikrobussidega. Teel külla kerkisid suitsusambad, Vene väed olid hakanud Grad-rakettidest tulistama. Jõudsime komandopunkti, kus väikeses hoones magamiskottidel magavad ja valvavad Ukraina jalaväelased. Vene jalavägi on kahe kilomeetri kaugusel.

Ohvitserid ja sõdurid kõnelesid sellest, millist varustust neil igas lahingus napib ning kuidas oleks võimud ja saaks nende rindelõigus olukorda muuta suurem Lääne relvaabi.

Korraga hakkasid komandopunkti lähedal kõlama kahuripaugud, nii et maja värises. Kui kindralile kanti ette, et viimane, 152-kaliibrine mürsk maandus 30 meetrit majast, andis ta käsu kohe lahkuda, sest venelased püüavad meie soomukeid tabada.

Tagasiteel kihutasid külavaheteel autod nii, et kõik kabiinis lendas. Eesistmel olev sõdur jälgis kaameraga ümbrust.

Venelased lasevad meid karbikestega (ehk siis gradidega). Juht hakkas mööda maanteed kihutades vingerdama ühest teeservast teise. Korra keerasime maanteel majade vahele. Kaamerat jälgiv sõdur karjus juhile, et ta sõidaks kohe edasi. Õhtul seletasid sõjaväelased, et samasse kohta, kus korraks peatusime, lendas veidi hiljem rakett. Vene vägede tuld juhitakse eesliinilt, kus olime binoklitest neile näha. Kahurvägi asub kilomeetreid kaugemal.

Sel pildil olen komandopunktis koos sõduritega.

Mina läksin ära, aga nemad, noored ja vanad mehed jäid sinna, magamiskottidele. Kuidagi piinlik oli lahkuda. Neil oli väga palju otsekohest mulle öelda. Kirjuta, käskisid nad. Kirjutan ka neist oma raportis Ukraina relvaabi vajaduste kohta.

Kindral aga palus eestlasi tervitada. Nüüd oleme vennad, ütles ta mulle õhtul, kui lahkudes kallistasime.»