:format(webp)/nginx/o/2021/06/24/13872876t1hf65b.jpg)
Euroopa Liidu teadusraha kasutamise skandaal tehnikaülikooli koosseisu kuuluvas Ragnar Nurkse Instituudis leidis lahenduse paar nädalat tagasi, kui kõrgkool kandis Euroopa Komisjonile tagasi 91 758 eurot. Paraku pole teaduse rahastamisega seotud probleemid vahepealse ligi kolme aastaga kuhugi kadunud.
Kõrghariduse rahastamise aruteludel riigikogus jääb teadus tavaliselt fookusest välja, tunnistas Tallinna Tehnikaülikooli teadusprorektor, sama õppeasutuse biorobootika keskuse juhtaja akadeemik Maarja Kruusmaa.
Ülikoolide eesmärk on õpetada noori, kuid seal tegeletakse ka kõrgel tasemel teadusega. «Tahame väga, et üliõpilasi õpetaksid need, kes teevad ka teadust, sest nii on tudengitele kõige parem. Kui aga sellisel inimesel pole võimalik teadust teha või ta läheb ära seetõttu, et talle ei saa palka maksta, kannatab ülikool tervikuna.»
Olukorras, kus õppejõud on samal ajal ka aktiivne teadlane, ei pruugi ülikoolil aga alati olla täit selgust, kuidas on need tegevused rahastatud.
:format(webp)/nginx/o/2022/02/11/14359763t1h6328.jpg)
«See raha, mis ülikoolidele ministeeriumist tuleb, on küll sildiga, et nii palju antakse teaduse ja nii palju kõrghariduse tarvis, aga kõrgkoolid kallavad selle ühte potti – õppeasutuse sees on ju väga keeruline raha sildistada,» nentis Kruusmaa. «Näiteks kui õpetav teadlane prindib kirja välja, siis kas see on teaduskulu või õppekulu, ning mis rahast me üldse printeri endale ostame.»
Tänapäeval on teaduse rahastamiseks loodud ulatuslik grandisüsteem, milles Eesti teadlased on Kruusmaa sõnul silmapaistvalt edukad.
«Meie saame aastas ligikaudu 10 miljonit eurot teaduse baasrahastamist, mis moodustab umbes 20% teadusrahast, ülejäänud 80% toome ise sisse. Sinna alla läheb euroraha ning otselepingud firmadega. Tehnikaülikool on olnud ettevõtete kaasamisel rahvusvahelises võrdluses väga edukas – see on raha, mille ise n-ö välja ajame!»
Mujal maailmas, vähemalt arenenud riikides, on proportsioonid teised, näiteks Soomes moodustab ülikoolides teaduse baasrahastu 50%.
Tehnikaülikoolil on Kruusmaa sõnul praegu 360 teaduslepingut. Projektide kirjutamine raha taotlemiseks on suur töö, millest vaid väike osa lõpeb edukalt. Europrojektide keskmine edukuse määr on ligikaudu 7%.
Muidugi ei saa kogu teadustegevus olla rahastatud vaid projektipõhiselt. Kruusmaa sõnul peab kindlasti olema ka mingisugune stabiliseeriv komponent.
«Võib muidugi väita, et kui jookseb korraga 80 projekti, siis see stabiliseerib suure arvuga olukorra ära. Ülikoolis tervikuna võib-olla nii ongi, kuid ülikooli n-ö tootva üksuse ehk uurimisgrupi tasandil mitte,» selgitas Kruusmaa.
Tema sõnul tuleb mingi suure projekti puhul tööle võtta näiteks kümme uut töötajat, aga kui baasi ei ole, tuleb nad projekti lõppedes nelja-viie aasta pärast lahti lasta. Kogenud ja usaldusväärsete kaastöötajate puhul on sellest muidugi väga kahju. Seetõttu tulebki Kruusmaa sõnul intensiivselt kirjutada palju uusi projekte lootuses, et ehk mõni neist aitab inimesi tööl hoida.
Kruusmaale kui tegevprofessorile on selline olukord hästi tuttav, sest temagi peab juba praegu muretsema, mis saab tema juhitavate teadusprojektide juures töötavatest inimestest kahe-kolme aasta pärast.
«Teadustöö stabiilsuse tagamiseks on riiklik baasrahastamine vajalik,» kinnitas teenekas teadlane, kelle hinnangul võib aruandlus vahel tõesti arusaamatusi tekitada. «Nii oli ka Ragnar Nurkse Instituudi skandaali põhjustanud OGI projekti puhul, kus projektiraha tuli tagasi maksta. Kui meil aga jookseb korraga 360 projekti, siis on alati olemas võimalus, et mõnega midagi juhtub.»
Haridus- ja teadusministeeriumi kõrghariduse valdkonna juhtivekspert Tiina Laidvee, kes oli Nurkse Instituudis toimunu puhul riikliku järelevalve koordinaator, avaldas heameelt, et juhtum on saanud lõpliku lahenduse, pidas aga samas kahetsusväärseks sellega tekitatud mainekahju Tallinna Tehnikaülikoolile.
«Teadlased ja eri tasemel teadusadministraatorid nii seal kui ka teistes ülikoolides ja teadusasutustes on saanud olulise õppetunni, mis andis tõuke tõhustada asjakohaseid haldus- ja kontrollimehhanisme,» ütles Laidvee Postimehele. «Sekkumata ülikoolidele seadusega antud autonoomiasse, on teadusagentuur täpsustanud grantidega seotud tingimusi ja jälgib veelgi tähelepanelikumalt grandiraha kasutamist.»
2019. aasta 22. augustil avaldas Postimees põhjaliku loo Euroopa Komisjoni Horizon 2020 programmi raha kasutamisest Ragnar Nurkse Instituudis projektis OpenGovIntelligence (OGI). Selgus, et kolmandik projektile eraldatud summast oli makstud teadlastele, kes tegelikult projektis ei osalenud.
Kahtlase rahakasutuse avastas doktorant Keegan McBride, kes pöördus esmalt ülikooli rektori Jaak Aaviksoo poole, kui too aga tema arvates midagi ette ei võtnud, siis pärast täiendavate materjalide ja tõendite kogumist juba ajakirjandusse.
Põhja prefektuuri kriminaalbüroo alustas pärast artikli ilmumist OGI projekti raha kasutamise, sh projekti juhtinud professor Robert Krimmeri tegevuse uurimist. 2021. aasta juunis teatas prokuratuur, et neil ei ole tehnikaülikoolile ja Krimmerile etteheiteid.
Euroopa uurimisagentuur jõudis siiski järeldusele, et Nurkse Inistituudi projekti rahastamisel on tehtud vigu ning valesti arvestatud raha tuleb tagasi maksta.
Projektirahade väärkasutuse teema avalikkuse ette toonud Keegan McBride ütles Postimehele, et tema meelest pole tehnikaülikool ja Nurkse Instituut teinud OGI projekti rahastamise vigadest õigeid järeldusi.
«Ülikool ei tahtnudki, et olukord saaks õigesti lahendatud, seda oli kogu aeg näha. Nad raiuvad seni, et tegemist oli vaid kehva projektijuhtimise ja arusaamatusega, aga see pole nii – see oli valik,» ütleb McBride ja lisab: «Ma loodan, et nüüdseks on asjad tehnikaülikoolis paranenud, aga kuni Eestis ei peeta maha hädavajalikku debatti kõrghariduse rahastamise üle, soodustatakse nendega sarnast käitumist.»
McBride mõistis oma sõnul, et nn vilepuhumise tõttu on tal Eestis keeruline akadeemilist karjääri jätkata ja praegu töötab ta Berliinis ühe ülikooli heaks.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/07/7385949t1he641.jpg)