TAUST ⟩ Võitlus kibuvitsadega jätab okka hinge

Kibuvitsa tõrje Paljassaares on läinud tänavu maksma 30 000 eurot, kõigi muude toimetamistega koos on maastiku ümberkujundamise eelarve veerand miljonit. 60 protsenti sellest tuleb Tallinna välisvahenditest. Foto: Tairo Lutter

Paljude eestlaste lapsepõlvel on kibuvitsaõite värv ja nii ka mul. Kibuvitsa heleroosad õied lõhnasid uimastavalt, moodustasid koos moonisaiade, Kellukese limonaadi ja meretuulega osa unustamatust suvebuketist Aegna saarel või Klooga rannas. Muidugi võis põõsas ka torgata, kuid suve lõpupoole tasus kurdlehine kibuvits oma teravuse mõnusalt pontsakate oranžide marjadega, millest pärast seemnete eemaldamist valmis maitsev moos talveõhtuteks. Alles 2019. aastal kuulsin, et lapsepõlvesuvede üks lemmikuid on «ohtlik võõrliik», millega Eesti asub võitlema.

Sõjapasun ei hüüdnudki tühja: tänavu aprillis postitas tuttav pildi sellest, mis on juhtumas mu rattaretkede lemmiksihtkohas Paljassaarel, mis, otsekui suikuv Okasroosike, oli tänu piiritsooniks olemisele saanud pea pool sajandit rahus metsistuda. Nüüd oli Tallinn asunud Paljassaare kaitsekorralduskava raames kaunitari äratama: ringi taarus ekskavaator, hektarite kaupa oli segi pööratud pinnast ning tõusid kopa poolt välja kougitud kibuvitsapõõsaste mustendavad hunnikud.

Seal, kus kunagi oli olnud loomulik rohelus («Võõrliigi monokultuuri ei saa nimetada loomulikuks roheluseks,» märgib tekstiga tutvunud keskkonnaministeerium – K. K.), kandis nüüd lahtist liiva ringi ulguv tuul.