/nginx/o/2011/08/26/722672t1h758c.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2011/06/02/608142t1ha0f3.jpg)
Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö professor Taimi Tulva leiab, et lisaks vanaks olemise mõiste muutumisele on ühiskonnas hägustunud ka põlvkondade vahelised piirid.
Professor: piirid põlvkondade vahel hägustuvad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ka põlvkonna mõiste on muutunud aegade jooksul. Nii saadakse selle mõiste raames tugineda elatud aastatele, aga ka ajaloolistele sündmustele - teame laulva revolutsiooni-, iPodi- ning niinimetatud võileivapõlvkondi, kellel kõigil oma tunnusjooned,» ütles Tulva. «Põlvkondade piirid hägustuvad, samaaegselt võib elada 4-5 põlvkonda,» sõnas ta.
«Mitme põlvkonna pered pole enam levinud. Siiski on märgata põlvkondadevahelistes suhetes murenemisi, mis tingitud omavaheliste suhete katkestustest ja eri mõtlemisviisidest, aga ka eri eakäsitlustest. Raskused ja toimetulekuprobleemid võivad tekkida üleminekuperioodidel ühest eluetapist teise ning keerulistel aegadel tullakse toime tänu põlvkondadevahelistele sidemetele,» rääkis ta.
«Toetavad põlvkondadevahelised peresuhted on hakkamasaamise ja tublide laste üleskasvatamise tugevaks eelduseks,» leidis ta.
Tulva sõnul näib tõesti, et vanuse ja nooruse mõisted on nihkumas. «Eluperioodid pikenevad nagu eluigagi. Päris tublisti panustatakse nooruse püsimisse, seda eriti kesk- ja vanemas eas.»
«Soositud asendisse on tõusmas on nii-öelda slow life [ingl k aeglane elu - toim] mõtteviis, mille ideeks vastukaalus kiirele elutempole on tempo aeglustamine. Usutavasti nimelt eakad võivad olla slow life’i eeskäijad, kuigi aktiivsetel eakatel on alati kiire,» pakkus ta välja.
Eapiiride nihkumisprotsess on tema sõnul seotud kiiretempolise ühiskonna ilmingutega: noortel on soov kiiresti iseseisvuda, olla omanäoline. «Inimese elukulu mõtestamine muutuvas ajas võib aga lisada uusi värve, mõtteid ja meeleolusid kaasteeliste, seeläbi ka iseenda paremaks mõistmiseks,» arvas ta.
Mida «vanaks saamine» tähendab
Tulva ei seostaks vananemise kätte saabumist konkreetsete aastatega: «Minu jaoks tähendab see esmajoones ea subjektiivset tundmist ja tunnetamist,» sõnas ta. «On meie ühiskonnaski targalt ja väärikalt vananeda oskavaid inimesi, kes koguni 90-selt ei tunne ennast vanana, hoolimata kronoloogilisest east.»
«Vanemad inimesed osalevad reipalt ühiskonnaelus, moes on elukestev õpe Selle kõrvale on rühkimas elukestev töö. Mullu käis 61-74-aastastest tööl naisi ja mehi pea võrdselt (ca 17 protsenti) , sest vanaks saamine ei tähenda pelgalt pensionile jäämist, vaid hea koormusetaluvuse korral aktiivsena tegevuses olemist,» märkis Tulva.
«Nõnda aitavad vanemaealised jõudsalt kaasa riigi majanduskasvu suurendamisele. Vananemine toob kaasa uue töötajaskonna tööturul ja vajalikud on vanemate inimeste töökohad, mida ei saa noored alati täita.»
«Töövõimelise elanikkonna hulk kahaneb, teisalt ei looda juurde uusi töökohti noortele. Säärane ebakõla ühiskonnas tingib muidugi vajaduse sotsiaalpoliitika meetmete ümberhindamise järele,» lisas professor.
«Kaugeltki on väär noorte ja vanade vastandamine. Eakad osalevad vabatahtlikus tegevuses, ilmutavad hoolivust abitute, haigete ja üksi jäänud eakaaslaste suhtes, tundes end vajalike ja tragidena,» sõnas ta.