Ukraina laste oma kool tõi lapsepõlve tagasi

Ukraina sõjapõgenike laste kooli juht Natalja Mjalitsina lastega. Foto: Konstantin Sednev

Tallinna Lilleküla gümnaasiumi filiaalina avatud Ukraina sõjapõgenike laste kooli juht Natalja Mjalitsina juhatab meid Räägu tänava hoone kolmandale korrusele. «Kuue- kuni kümneaastased lapsed käivad siin rütmikatunnis või tänavatantsus,» räägib koolijuht. «Koolitunde praegu ei toimu ja mängutundides osalema me kedagi ei sunni. Kes soovib, see liitub tegevusega, kes ei soovi, võib niisama istuda ja vaadata.»

Rõõmsad ja energilised lapsed hüppavad ümber juhendaja, moodustavad meeskondi, vene ja eesti keel segamini kõlamas. Kuidas suudab suurte kogemustega pedagoog nende tausta teades pisaraid tagasi hoida? «Ma üritan iga minut tööd teha, et mitte mõelda,» lausub Mjalitsina. «Esimesed päevad olid küll rasked. Vaatasin lapsi, kuulasin nende jutte ja üritasin iseendaga toime tulla.»

Millega tegelesite enne seda, kui saite ettepaneku hakata vedama ukraina kooli?

Töötasin varem Pae gümnaasiumis arendusjuhina. Siia ehk seda projekti juhtima kutsus mind Lilleküla gümnaasiumi direktor Anu Luure. Kõik käis väga kiiresti: teisipäeval alles kuulsin sellise kooli ideest, kolmapäeval juba tulime neid Tallinna Ülikooli ruume vaatama. Nii et mõtlemisaega sama hästi kui polnud.

Ometi saite ju kohe aru, et selle kooli juhtimine on suur koormus nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt?

Nüüd pole enam midagi teha, tuleb astuda väikseid samme pikal teekonnal, mitte lihtsalt istuda ja mõelda, kuidas saaksin aidata. Tuleb teha ja mitte mõelda koormuse peale. Kui on vaja, siis on vaja.