/nginx/o/2012/02/24/977854t1hbfdd.jpg)
Inimeste eluea pikenemisega on kõrgemale nihkumas eapiir, millal saab inimene vanaks. Muutunud on ka arusaam noorusest ja täiskasvanuks saamisest, ent nende põhjust tuleb pigem otsida teistest ühiskonnas toimunud muudatustest, leiab noorust ja täiskasvanuks saamist uurinud sotsioloog Raili Nugin.
«Nooruse» ja «täiskasvanuea» mõistete kasutamine on ajas pidevalt muutuv. «Üldiselt võib öelda, et mida komplitseeritum ühiskonnakorraldus, seda keerulisem on paika panna piiri, kust algab «täiskasvanuiga»,» lausus Tallinna Ülikooli teadur Raili Nugin.
«Traditsionaalsetes hõimuühiskondades reguleerivad nn ühiskonna täisliikmeks saamist kindlad rituaalid ehk siirderiitused. Kui need on läbitud, ongi noorest saanud täiskasvanu: talle on antud teiste ühiskonna täisliikmetega võrdsed õigused. Meie ühiskonnas sellist ühest selget üleminekut pole. Läbi 20. sajandi on sotsioloogid pidanud täiskasvanukssaamise tunnusteks teatud üleminekuid: koolist tööle, vanematekodust iseseisvale elamispinnale asumist, abiellumist ja lapsevanemaks saamist,» selgitas ta.
Nii on sotsioloogid mõõtnud seda, kui pikk aeg kulus esimeselt üleminekult viimasele (ehk kui kaua kestab protsess) ning seda, millal need üleminekud lõppevad ehk millal saab noor täiskasvanuks.
«Nõukogude aja lõpus toimusid keskmiselt need üleminekud paari-kolme aasta jooksul: koolist töölemineku mediaaniga oli 19 ning esimese lapse ning abieluni jõuti juba 20ndate eluaastate alguses - keskmine lapsesaamise iga naistel oli 1991.aastal 22,6 aastat,» rääkis Nugin.
«Ühelt poolt on need üleminekud pikenenud (mõned neist algavad varem, teised aga lõpevad oluliselt hiljem), aga teiselt poolt ei toimu need enam lineaarselt. Sotsioloogide seas on levinud termin «jo-jo üleminekud». See markeerib asjaolu, et enam ei toimu need üleminekud ühekordselt: töötatakse juba kooli kõrvalt (üha enam ka keskkooli kõrvalt) periooditi, kodust kolitakse sisse ja välja, püsisuhteid luuakse abiellumata koos elades ja need pole nii püsivad kui varasematel aegadel - reeglina on noorel enne lapsevanemaks saamist olnud juba mitu elukaaslast, lastesaamist lükatakse edasi ja täna sünnib vaid ligi 42 protsenti lapsi abielupaaridele.»
«See tähendab seda, et nende üleminekute mõõtmine on sotsioloogidel läinud keerulisemaks,» lausus Nugin. «Teisalt on asutud mõtlema selle üle, kas need üleminekud ikka mõõdavad inimese täiskasvanuks saamist või määrab täiskasvanuks olemise mõni muu näitaja.»
Vastutustunne ja iseseisvus olulisemad
«Uuringud on näidanud, et tänapäeva noored peavad täiskasvanukssaamisel üha vähem määravaks eelpool mainitud üleminekuid ja hindavad enim määravaks teatud inimese omadusi, näiteks nagu vastutustunnet või iseseisvust,» selgitas Nugin. «Et see üleminekuperiood on veninud väga pikaks ja võib kesta täna teismeeast kuni kolmekümnendate eluaastateni, ei vastandata enamasti enam noorust ja täiskasvanuiga.»
«Seega on täiskasvanukssaamine pikk ja individuaalne protsess,» märkis Nugin, kelle sõnul on paljude tema intervjueeritute sõnul olemas ka inimesi, kes kunagi täiskasvanuks ei saagi, vaid jäävad elu lõpuni «poisikeseks».
Nugin tõi välja, et 2006. aastal Eestis läbiviidud Euroopa Sotsiaaluuringu kohaselt ei erine hinnang keskmisele täiskasvanukssaamise eale sõltuvalt inimese vanusest. Tütarlapse täiskasvanukssaamise eaks peetakse 17,99 eluaastat ning noormehe oma hinnatakse 19,37. «Samas ei tasu seda numbrit liiga tõsiselt võtta – nagu kinnitavad minu enda kvalitatiivsete uuringute tulemused, nõustuvad vaid vähesed faktiga, et täiskasvanukssaamine toimub mingis kindlas vanuses.»
Nugin arvas, et eluea pikenemisel on sellistele muutustele marginaalne mõju. «Eestis on need muudatused toimunud viimase 20 aasta jooksul ja inimese eluiga pole sel perioodil nii drastiliselt tõusnud (küll aga võib-olla elukvaliteet vanemas eas, ehkki seegi on vaieldav). Pigem on juhtunud see, et noorust kui eluperioodi hinnatakse rohkem,» arvas ta.
«Utreeritult võiks väita, et näiteks Nõukogude aja strukturaalsed tingimused soodustasid varast täiskasvanukssaamist – kasvõi näiteks korteri saamise eelduseks oli sageli abielu ja lapsed. Täna on ühiskonna strukturaalsed tingimused nooruse pikendamist soodustavad – näiteks kõrghariduse osakaalu kasv on viimaste kümnendite jooksul olnud peadpööritav, suurem osa noortest keskkoolilõpetajatest peavad edasiõppimist enesestmõistetavaks. Ka elamispinna saamine on lihtsam ja selleks ei pea peret looma,» tõi ta võrdluse.
«Ent oleks lühinägelik väita, et selliseid protsesse mõjutavad ainult strukturaalsed tingimused. Ühiskondlikud institutsioonid ja indiviidide vajadused ja arusaamad mõjutavad üksteist pidevalt ja kujunevad omavahelises interaktsioonis. Seetõttu tasub põhjuseid otsida ka laiematest väärtuste muutustest ühiskonnas.»
«Üks olulisi põhjuseid nooruse pikenemisel on ka tänases muutuvas ühiskonnas hääbuma hakanud ühtsed kollektiivsed eesmärgid. Kõik muutub, tulevikku ei planeerita enam ühiselt jagatud utoopiliste ideoloogiate järgi joondudes, ehk ühiskondlikult jagatud üks eesmärk pikas ajaperspektiivis puudub. Ühiskonnaelu keskmesse astuvad indiviidid ja pisemad kogukonnad ning nende vajadused,» arutles ta.
/nginx/o/2011/08/26/722672t1h758c.jpg)