SINNA JA TAGASI ⟩ 25 miljoni eest elegantsi, kuid kas ka mugavust?

Kaunis laevalgusti uuenenud hotellis. FOTO: Tairo Lutter Foto: Tairo Lutter

Kesknädalal tutvustati ajakirjanikele peagi uksi taasavavat Radissoni hotelli Rävala puiesteel, mis kuulub nüüd Radisson Collectioni brändi. Maitsekalt must-kuldses fuajees peeti kõnesid: kui suur saavutus on Radisson Collection Tallinnas, sest lähimad sama taseme hotellid on Radissonil kodulehe andmeil Moskvas ja Stockholmis. Investeering, mis uuenduskuuri tehtud – vaid hoone kandestruktuurid jäänud puutumata –, on tohutu: 25 miljonit eurot Eesti kapitali, seega peaaegu pool maja enda hinnast. Tagasi loodetakse raha teenida umbes tosina aastaga, uue Radissoni eesmärk on olla parim kogu Tallinnas.

Hommikusöögilauas (pilet maksab tänavalt tulnule 25, majutujale 22 eurot) oli kiiduväärselt loodud legende: Meki must leib oma juuretisest, soolvees taluvõi, kohalik kitsepiimajuust, marjakook vanaema retsepti järgi. À la carte-menüüst tellides praetakse kohapeal pannkookegi (bufeevalikus olevad on sisse ostetud mujalt). Hüpoteetilise Hiina kliendi kostitamiseks on paraku välja mõeldud aga vaid üks toit: nuudlid.

Küsimusi tekitasid ka toad. Kui numbri kohta – neid on hotellis 287 – on investeeritud peaaegu kuuekohaline summa, võiks tulemus olla erakordne. Sisekujundus – selle on teinud Vaikla arhitektid – tundubki õnnestunud ning võluvalt omapärased on Kristoffer Vaikla ja Karl Anders Vaikla Eestit tutvustavad fotod. Ka Eestis toodetud voodid oma kuue valge eri suuruses padjaga tundusid priimad.

Mõneski küsimuses oli aga allutud hotellimaailma üldistele kahetsusväärsetele trendidele: aknaid avada ei saa, suitsetajad kupatatakse võidukalt tänavale (konkureerivas Swissôtelis on vähemasti üks sigarituba) ning töölauad on kahanenud oma kipakas minimalismis meenutama midagi sellist, mida IKEA võiks pakkuda keskkoolinoortele. Ilmselt sosistas keegi hotelliärimeestele kõrva, et tänapäeva klient tõelist lauda ei tahagi, ta skrollib oma telefoni rist­seliti voodis lebaskledes. Premium-sviidi (hind üle 300 euro) töölauke oli sealjuures asetatud nii, et arvuti laadima panemiseks peaks pistikut otsima kükitades kusagilt kardina tagant. Kuid miks peab premium-sviidi klient arvuti laadimiseks roomama?

Veel üks tähelepanek, mis eeldab pepsimatelt ahhetamisvastaste turvavööde kinnitamist: uuendatud hotelli vannitubades – isegi mitte sviitides – ei ole hügieeniprotseduurideks bideesid ega potidušše. Põhjus öeldi olevat selles, et bideed ei ole meie kultuuriruumile omased. Kuuldavasti aina enam inimesi neid Eestis kodudesse soetab ja Itaalia, Portugali, Argentina, Kreeka, Türgi, Jaapani jpt kultuuriruumide esindajaile on nende puudumine suisa barbaarsus.

Eesti asja ajamine on tore, kuid mõelda võiks ka rahvusvaheliselt. Või näeb hotell oma peamise sihtgrupina ekskursioonigruppe Mulgimaalt?