/nginx/o/2022/04/20/14494637t1h62ad.png)
Euroopa Parlamendi liikme, Eesti kaitseväe endise juhi Riho Terrase sõnul näitavad sündmused Ukrainas Venemaa agressiooni eel ja ka sõjategevuse ajal raudtee olulisust kriisisituatsioonis. Ühtlasi kutsub eurosaadik üles ettevaatlikkusele, et raskustega saavutatud Rail Baltica rahastamislepet ei avataks.
Kaitseringkondades on sõjaväeline liikuvus ehk military mobility olnud teemaks aastaid, nüüd on see ka laiemalt aktuaalseks muutunud. Kuidas on sõjaväelise liikuvuse tähtsustamisega hetkel Euroopa Liidu tasandil?
Mingeid erilisi muutusi ei ole toimunud. Rääkides military mobility tähtsustamisest, siis võitlesime, mis me võitlesime, pool selleks soovitud rahast läks maha. Vahepeal jällegi arvati üldse, et peaks Rail Balticalt raha ära võtma ja panema ainult military mobility arvele. Seetõttu mina kutsuksin üles ettevaatlikkusele, et me military mobility raames ei rõhutaks rahastamise poole pealt Rail Balticat väga palju. Me lõunanaabrid küll räägivad, et võiksime [rahastuse] taas lahti teha ja sinna liikuvuse raha juurde panna, aga – kui sa midagi avad, siis on ka oht, et sealt läheb midagi ära. Kui me [Euroopa ühendamise rahastuse raames] Rail Baltica teemat tagant tõukasime, siis see otsus tuli toona väga-väga raskelt. Seetõttu oleks rahastuse lahtivõtmine väga riskantne, sest siis hakkaksid kõik diskussioonid uuesti otsast pihta. Minu seisukoht on, et mõistlik oleks lasta Komisjonil enda visiooni teostada. Minu teada neil on soov sõjaväelise liikuvuse rahastust suurendada. Arusaadavatel põhjustel muidugi. Ja oleks mõistlik, et midagi olemasolevat lahti ei võeta, kuid pannakse military mobility reale raha juurde.
Kas Euroopas on üldse arusaam olemas, miks sõjaväeline liikuvus on oluline?
Ütleme ausalt, et veel pool aastat tagasi oli see väga väheste hobi. Ega keegi päriselt ei mõistnud selle vajalikkust. Erukindral Ben Hodges surus seda Saksamaal, oleme temaga sellest palju rääkinud. Esimesed teadmised, et asi on meie vaatest väga halvasti, tulid siis, kui me tegime suuri õppusi ameeriklaste ja brittidega koos. Kui nägime, mismoodi need reisid aega võtsid. Sõjaväeline liikuvus ei ole ju ainult raha või sildade kandevõime küsimus – väga palju seisneb ka selles, kuidas bürokraatia ja kogu paberimajandus toimub. Täna on kõigile selge, et see on akuutne ja vajalik. Õnneks me oleme sellest juba rääkinud ja õnneks on sinna ka mingi raha peale pandud. Alati on lihtsam raha juurde panna kuhugi, kus juba raha on, mitte nullist alustada. Selles mõttes on tänane olukord soosiv, kuigi muidugimõista võime küsida – kas me selle jaoks peame sõjas olema, et aru saada asjadest. Aga kahjuks see niimoodi on.
Rääkides Eesti kaitstusest logistika võtmes, kuidas see on tagatud. Rail Balticast saab on üks niit, mis läheb lõunassse, aga mujalt?
Ega meil ju ainult üks ühendustee ongi, poolsaar nagu me oleme. Tegelikult see üks tee ja raudtee ongi, mis meid ühendab Euroopaga. On muidugi ka ülejäänud ehk veeteed – küll ka võimalus, aga aeglasem, haavatavam. Lisaks – Rail Baltica tuleb küll siia, aga mis edasi? Rail Baltica on ju ühe veermikuga, aga Eesti raudteed on endiselt kõik vene veermikuga. Kogu ülejäänud raudteevõrgustik on ka vaja läbi mõelda Eestis.
Usutavasti veel poole aasta eest mõtlesid nii mõnedki, et raudtee on midagi á la 19. sajandist ja mis tast ikka vaja. Nüüd on aga üldsuse teadlikkuses ilmselt raudtee olulisuse teadvustamine kordades tõusnud – näeme seda kasvõi ida poolt, kus ešelone on viidud Ukraina suunas?
Jah, nad (Venemaa – toim) näitasid Kasahstanis ju ette, kuidas pandi väed rongile ja väga kiiresti liigutati neid. Raudtee täidab tänases sõjaolukorraski väga hästi oma rolli. Aga ka haavatavus on seal olemas, mida on näha Poola raudtee vastasest küberrünnakust. Kuid selge on, et raudtee roll ei ole vähenenud. Midagi pole teha, maanteed mööda liikumine võtab lihtsalt nii kaua aega. Raudtee on Ukrainas see, mis nende varustusliine paigas hoiab ja toimetab. Raudtee on ka see, mida ukrainlased ise ründavad seal, kus neid enam ei ole. See näitab, et raudteeühenduste olemasolu on erakordselt oluline. Ja kõige olulisem on ta enne, kui kriis algab, kui on vaja kiiresti midagi rasket ja suurte mahtudega liigutada. Lennukiga saad tuua ühe tanki, õigemini tanki isegi mitte, vaid soomuki korraga. Peterburi-Helsingi rong on ka kõige kiirem rong praegu ja kalleima piletiga (muiates)...
Praegu on tõusetumas teema, kus kogu elu kallineb, sisendid lähevad kallimaks. Kindlasti puudutab see ka Rail Baltica rajamist. Kas see võib ka Euroopa Liidu tasemel teemaks tõusta?
Esiteks, sõda ei ole keegi ju eelarvesse sisse arvestanud. Ja mitte ainult selles valdkonnas, vaid kõigis teistes ka. Seetõttu käivad ka juba arutelud, et pikaajalisele eelarvele (MMF) mingi lisa teha. Ja on alanud juba ka järgmise MMF-i tegemine, mis on küll aastast 2028, aga täna enam nii kaugel ei tundu. Eks me peame kogu aeg sellel näppu pulsil hoidma. Täna mängitakse palju kaarte ringi ning raha juurde ju ei tule kuskilt, ümberjagamiseks seda väga palju ei ole.
Kas praegune Euroopa ühtsus püsib?
Tõsi on, et igaüks seisab ikka oma naha eest. Mina arvan, et lääneeurooplastele ei ole see kohale jõudnud, et sõda on päriselt ka ja inimesed hukkuvad. Vaadatakse telekast, neil on kahju. Nad tulevad tänavale ja toetavad, aga kindlasti järgmine kord, kui peavad toetama neid poliitikuid, kes gaasi hinda tõstavad või palka vähendavad vm, siis nad juba enam ei toeta. Toetamine on moraalne – kõik saavad aru, et kui inimesed surevad, lapsed surevad, siis on moraalset toetust vaja. Reaalselt ei arva keegi Lääne-Euroopas, et ka nendega seesama juhtuda võib. Nagu 1939. aastal püüti vaadata, et Poola las läheb, aga me saame siin ise hakkama. Selleks oli vaja palju rohkem – Hollandit, Belgiat ja Prantsusmaad rünnata. Ja siis ka ameeriklastel oli selleks Pearl Harbourit vaja. Seda Pearl Harbouri momenti Euroopa ja Ameerika jaoks täna pole veel olnud. Selles mõttes on vaja edasi taguda, nii palju kui võimalik rääkida ja suruda ning teha selgeks, et Venemaa ei piirdu sellega, mis ta praegu teeb.
/nginx/o/2024/06/04/16122588t1h7128.png)