«Praegu panustab Eesti riik rahaliselt pikaajalisse hooldusesse kaks korda vähem kui meiega samal arengutasemel olevad riigid. Pikaajalise hooldamise kulu on paljudele peredele käinud üle jõu juba enne viimaste aastate erinevaid kriise ja praegune olukord näitab valusalt kätte, kui haavatav see valdkond on. Noore riigina oleme rahastusotsuseid lükanud tulevikku, kuid praegune olukord viib meid varsti hoolitsuskriisi,» ütles sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo.
«Prognoosid näitavad, et kui riik pikaajalisele hooldusele lisarahastust ei leia, jõuame 2050ks aastaks olukorda, kus inimesed võivad jääda ilma piisavast hoolitsusest. See tähendab, et inimeste säästud ei taga neile väärikat hakkamasaamist.»
Eelnõus on kokku üle 70 muudatuse, mis kokkuvõtvalt kiirendavad abi kättesaadavust, aitavad lihtsustada asjaajamist ja loovad hoolekandes parema õigusselguse.
Eelnõuga on astutud esimesed olulised sammud pikaajalise hoolduse süsteemi korrastamise suunas – näiteks lapselapsed ei ole enam kohustatud oma vanavanemate hoolduskulusid tasuma, selgemini täpsustatakse põhimõtted, mille järgi tuleb pakkuda abi, et inimesed saaksid elada võimalikult kaua oma kodus.
Ehkki kohalikul omavalitsusel on juba praegu kohustus oma inimesi aidata, täpsustab eelnõu, et edaspidi tuleb välja selgitada ka lähedast hooldava inimese toetusvajadus. Abivajaduse tuvastamisel tuleb korraldada vastava abi pakkumine, olgu abivajajaks hooldusvajaduse või hoolduskoormusega inimene. Mida varem on omastehooldaja toetatud, seda suurema tõenäosusega jätkab või alustab ta tööturul osalemist ning ennetatakse hooldaja vaimse tervise probleemide tekkimist ja abivajaja seisu langemist.