Kruusmaa: probleemid ja erimeelsused sunnivad mõtlema ja panevad tegutsema

Maarja Kruusmaa Foto: Margus Ansu

Postimees avaldab biorobootika arendaja ja Tallinna Tehnikaülikooli professori Maarja Kruusmaa kõne riiklike autasude andmisel. Maarja Kruusmaa sai täna Valgetähe IV klassi ordeni.

On hea tunne olla tunnustatud selle eest, mida sa teeksid niikuinii, ajendatuna ideedest, visioonist, tegutsemisvajadusest, kutsumusest, kohusetundest, uudishimust, kangekaelsusest, või mistahes muust, rohkem või vähem õilsast sisemisest sunnist.

Siiski, tahaksin täna rääkida sellest, et visioon ja tahe pole ainus ega paraku ka tihti piisav tingimus tegutsemiseks. Selleks, et midagi ära teha, on vaja võimalust ja me täname Eestit selle eest, et meil need võimalused täna on.

Sest Eesti Vabariigi aastapäev on just see hetk mõelda sellele, mida see maa meile pakub. Eriti asjadele, mida me oma igapäevases tegevuses peame iseenesestmõistetavaks, aga mis paraku seda alati pole olnud.

Isegi nii loomulik asi nagu olla olemas, olla elus, ei ole alati olnud kõikidele garanteeritud, näiteks nendele 1500 eestlasele, kelle nime me täna teame tänu Anatoli Razumovile.

Olenevalt siinviibijate sünniaastast on meil kas rohkem või vähem enesestmõistetav, et meil on vabadus rääkida ja tegutseda hoolimata oma maailmavaatelistest eelistustest, et meil on õigus kritiseerida ja mitte nõustuda ja meil on vaba voli kasvõi oma riigi üle nalja heita, ilma et meist keegi pärast salapärasel viisil ära kaoks.

Ja seda kõike saame me teha oma emakeeles.

Lõpuks, kui meil siin ei meeldi, on võimalus minna siit ära, ilma, et keegi meid siin vastu meie tahtmist kinni hoiaks.

Nagu meil on ka alati võimalus siia tagasi tulla või ükskõik keda endale külla kutsuda.

Meil on võimalus elada riigis, kus osatakse teha palju ja kiiresti väheste vahenditega, kus räägitakse vähe ja vaikselt aga otsustatakse ruttu ning kus emotsionaalsed argumendid tasakaalustatakse eluterve absurdihuumoriga.

Meie oskus enesega hakkama saada pole muutunud ükskõikseks rahuloluks. Kusjuures meie uhkus selle üle pole moondunud liigseks enesekindluseks, mis takistaks meil endast targematelt õppida.

Meil on väikesed vahemaad ning madalad võimupüramiidid ning see, kust sa pärit oled, kus koolis sa oled käinud või kes on sinu vanemad, määrab vähem kui nii mõnelgi teisel maal.

Veelgi enam, on asju, mis meile on igapäevase ja harjumuslikud ja mille puudumise üle imestame alles siis, kui ei leia neid nii mõnestki vanemast ja rikkamast riigist. Need on saavutused millega oleme teistele eeskujuks ja maailmale midagi vastu anname.

Selge see, see siin on pidupäevakõne ning tänukõne ja keegi ei hakka üles lugema neid asju, millega me rahul pole, ehkki kõigi retoorika kaanonite kohaselt oleks minu kõnes just praegu selleks õige koht.

Jah, Eesti ei ole valmis. Ja tänu Jumalale, et ei ole veel valmis. Valmis riik on igav. Hea, et meil on veel probleeme ja erimeelsusi, sest need sunnivad mõtlema ja panevad tegutsema.

Ja isegi kui Eesti oleks valmis, siis maailm ikka ei ole. Ajal, kus kõik on kõigega seotud ning ebakindlus ja määramatud on uus normaalsus, pole probleemide eest kuhugi põgeneda. See kõik on natuke hirmutav. Aga teisest küljest, natuke põnev ka.

Kõigi 99 aumärgi saaja nimel tahaksin tänada Eestit võimaluse eest ennast proovile panna, oma ideid ellu viia, tegeleda oma kutsumusega ning teha rahulduspakkuvat tööd.

Keegi meist ei teeks ju seda aumärgi nimel, ometi on hea tunda, et sind märgatakse ja tunnustatakse.

Sellisena on meil endil omakorda lihtsam teisi märgata, toetada ja juldustada ning muuta Eesti paigaks, kus on järjest rohkematel inimestel järjest rohkem väljavaateid leida oma kutsumus ja oma võimed proovile panna.

Sest olgem ausa, vabandusi, miks mitte teha, jääb aja möödudes järjest vähemaks.