Purustatud elumajad, täiesti maatasa tehtud majad. Vahel sekka mõni maja, mille mõni sein on püsti ka. Ja mitte ühtegi täiesti tervet maja. Sõidame kilomeetri edasi. Mõlemal pool teed ikka ainult rusud. Kaks kilomeetrit ja ikka ainult puruks pekstud maju. Sadu ja sadu maju, millest pole midagi järgi jäänud. Nagu oleks hiiglane käinud suure raudnuiaga ja lihtsalt tampinud maju puruks.
Selline näeb välja põhjapoolne sissesõit Tšernihivi linna. Sellelt suunalt, kust Vene väed püüdsid kuu aega suurte jõududega linna sisse tungida. Põhja-Ukrainas oli Tšernihiv Vene vägede peamine eesmärk.
Bobrovitsa linnaosa on nagu Tallinnas Nõmme või Muuga. Tähendab oli midagi sarnast. Nüüd on see lihtsalt üks suur rusuhunnik.
45-aastane Sergei tassib oma maja varemete vahelt asju tänaval seisvasse kärusse. Ilmselt on need asjad, mida tema meelest võiks veel kasutada.
Ta elas oma naise, nelja-aastase poja ja kaheksa-aastase tütrega majas kuni 12. Märtsini. Siis läks pommitamine juba nii kõvaks, et närvid ei pidanud vastu ning nad kolisid linna tuttavate juurde suurde keldrisse. 15. märtsil sai maja otsetabamuse. Kogu Tšernihivi linna pommitati too päev rängalt.
“Naabrite juures sai üks mees surma, sai killu otse südamesse, ja teine mees jäi jalast ilma,” rääkis Sergei. “Istusid nädal aega keldris, tulid välja hingama ja et majas teed juua. Ja sel hetkel neid kattiski (õhurünnak).”
“Seda ei saa kirjeldada sõnadega, mida ma tundsin, kui esimest korda nägin, mis mu majast järgi jäi,” jätkas Sergei. “Me lastele pole rääkinudki, et nende kodu pole enam. Ja ma ei tea ka, mida me neile ütleme, kui nad küsivad, et miks me koju ei lähe…”
Sergeist viis maja edasi elab pensionär Nadežda (71), kelle maja on üks väheseid, mille neli seina on vähemalt püsti. Aknad on muidugi kõik katki ja seintes suured praod.