INTERVJUU ⟩ Hirmutunne ajab taga ka sõjapõgenikke

Kuigi sõda Ukrainas külvab selle elanike seas hirmu ja tekitab hingetraumasid, kinnitab kaasmaalastele Tartust vabatahtlikuna psühholoogilist abi osutav Natalja Tšepornjuk, et ukrainlased ei kavatse võtta ohvrihoiakut, vaid on täis otsustavust näidata vägivallatsevale Venemaale, et nad on tugevad ja annavad väärilise vastulöögi. Foto: Kristjan Teedema

Need tapatalgud, mille Vene sõjaväelased on korraldanud Butšas ja ka teistes Ukraina piirkondades, on tekitanud kõigile ukrainlastele trauma, millest väljatulek võib neil võtta aastaid, isegi aastakümneid, lausub Kiievist Eestisse asunud, kriisipsühholoogi kogemusega Natalja Tšepornjuk.

Alates eelmise kuu keskpaigast, mil Tšepornjuk saabus Slovakkia ja Tšehhi kaudu Tartusse, on ta aidanud koos viiesaja ukrainlasest psühholoogiga iga päev telefonitsi nõustades sadu kaasmaalasi, asugu nad parajasti pommivarjendites, korteris, kus taustal kostab plahvatusi, või kusagil välismaal, näiteks Poolas ja Rumeenias. Seega on Tšepornjuk hästi kursis, mida elavad läbi need tuhanded, kes on põgenenud Venemaa vallapäästetud sõja eest Eestisse.

Sõda Ukrainas on varsti kestnud poolteist kuud. Oleme näinud pilte linnades surma saanud inimestest, elus inimesed sealsamas kõrval. Kas surmaga saab ära harjuda, kui see varitseb igal pool?

Psüühika muidugi kohaneb. Inimesed on mulle rääkinud, et sõja alguses, kui nad kuulsid plahvatusi, ei saanud nad magada, ei saanud ka süüa ega suutnud endaga toime tulla, vaid langesid plahvatustest või nähtust tugevasse stressi. Aga umbes tosina päeva pärast, kui pead pidevalt tegutsema, organism mobiliseerib end. Siis tuleb uuesti apaatia, seejärel jälle mobiliseerumine.

Kolm nädalat pärast sõja algust oli enamiku ukrainlaste psüühika sõjatingimustega vähem või rohkem kohanenud.

Kas see tähendab, et kõik, mida inimesed Ukrainas juhtumas näevad, ei ole enam nii õudne, nagu sõja esimestel päevadel?

Nii arvata on viga. Surmaga ei ole võimalik ära harjuda. Igale normaalsele terve psüühikaga inimesele on surm, purustused ja muud traumeerivad sündmused ebanormaalsus. Nendega võib kohaneda, aga organismi sisemiste reservide arvelt. Enamikul juhtudel räägime siin ikkagi traumast.