Ukrainlased on saanud Venemaa alustatud sõjas aru, et lahinguväljalt tuleva info roll on mõjus, ütleb Eesti kaitseväe peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakonna ülema asetäitja kolonelleitnant Uku Arold. Kuid sõjatandrilt saabuvates teadetes on sageli keeruline fakte propagandast eristada.
INTERVJUU ⟩ Isegi sõjaudus on see ajaloo läbipaistvaim sõda
Vahetult pärast Venemaa täiemahulist kallaletungi nägime arvukalt videoid, kus Ukraina võitlejad olid löönud puruks Vene sõjamasinaid. Viimastel nädalatel saame sõjast infot peamiselt vaid ametlikest kanalitest. Millest selline muutus?
Esiteks, arvan, sellest, et lahingud on teistsugused. Suuri pealetunge, nagu Venemaa alguses proovis, ei ole ta viimasel nädalal üritanud, pigem on siit ja sealt üksuseid isegi ära liigutanud või kaitsesse asunud. Seega on pildimaterjali vähem.
Teiseks, ilmselt on täpsemalt paika pandud, mida tohib näidata ja mida mitte, et kaitsta operatsioonide julgeolekut. On juhtunud, et üksikud sõdurid on videotes paljastanud oma positsiooni, soovist hoida üleval rahva kaitsetahet ja näidata, et meeleolu armees on võitluslik. Aga tagajärg on see, et niiviisi on tõmmatud endale tuli peale.
Kui palju saab videotest ja piltidest vastase tegevuse kohta järeldada?