Keel on paindlik ja muutub pidevalt. Õigupoolest muutub see, kuidas inimesed keelt kasutavad. Harvem ja aeglasemalt muutub sõnade hääldamine, käänamine ja pööramine. Tihemini ja kiiremini muutuvad-painduvad sõnade tähendused – seepärast pannakse uusi tähendusi üldiselt rohkem tähele.
Keeleteadlased ei ole senini suutnud luua üht mustrit, mille järgi sõnade tähendused muutuvad. Sest need ei muutugi ühtmoodi, mingi kindla süsteemi alusel. Seda, et mingi sõna tähendus muutuma hakkab, on keeruline, isegi võimatu ette ennustada. Üksnes tagantjärele saab uurida, mis olid muutuse põhjused.
Tähendused saavad muutuda igal võimalikul viisil: need võivad laieneda või kitseneda, nihkuda, vananeda või kaduda, sõna võib saada hea või halva tähendusvarjundi. Enamasti ei kao sõna varasemad tähendused kohe, kui lisanduvad uued, vaid eri tähendused käivad pikka aega käsikäes.
Näiteks väljendi ümber vaatama otsene tähendus on ’selja taha vaatama’. Selle kõrvale hiilis tähendus ’midagi uuesti läbi või üle vaatama’, nagu lauses Ta peab oma sõnavara ümber vaatama. Ka sõna tööriistakast on tööriistu täis kasti kõrval hakatud kasutama kujundlikumalt. Tööriistakast on ka vahendid millegi tegemiseks või saavutamiseks: Brasiillast ei saa selles mõttes alahinnata, et ühte meest ta ju võitis, aga ilmselgelt oli ta tööriistakastis ainult üks peitel.
Sõnale võib vahel tähendus ainult korraks lisanduda, misjärel see kaob. Näiteks sõna üritaja kasutati 1990ndatel põgusalt samas tähenduses sõnaga ettevõtja. Selle taga oli soome sõna yrittäjä eeskuju. Aga kuna eesti sõna üritaja oli keelekasutuses juurdunud tähenduses ’see, kes üritab’ ja ettevõtte vormis tegutseva isiku kohta oli käibel ettevõtja, siis korraks lisandunud tähendus kadus.