Euroopa Parlament püüab teha lõpu diskrimineerimisele

Diskrimineerimine kõikides võimalikes vormides ja väljendusviisides on üks enamlevinud inimõiguste rikkumiste ja kuritarvitamise vorme. See mõjutab iga päev miljoneid inimesi ja seda on väga raske ära tunda. Diskrimineerimine ja sallimatus on lähedalt seotud mõisted.

Sallimatus on austuse puudumine enda tavadest või uskumustest erineva vastu. See hõlmab ka nende inimeste tõrjumist, keda tajume erinevatena, näiteks meie rühmast erineva sotsiaalse või rahvusrühma liikmed või inimesed, kelle poliitilised vaated või seksuaalne sättumus erinevad meie omast. Sallimatus võib end ilmutada paljudes tegevustes alates vältimisest ja vihakõnest ning lõpetades füüsiliste vigastuste tekitamise või isegi mõrvaga.

Diskrimineerimine tekib siis, kui inimesi eelistatakse sarnases olukorras teistest vähem ainult seetõttu, et nad kuuluvad või neid arvatakse kuuluvat teatud rühma või inimkategooriasse. Inimesi võidakse diskrimineerida nende vanuse, puude, rahvuse, päritolu, poliitiliste vaadete, rassi, usu, bioloogilise või sotsiaalse soo, seksuaalse orientatsiooni, keele, kultuuri ja palju muu alusel. Diskrimineerimine, mis on sageli inimeste eelarvamuste tulemus, muudab inimesed võimetuks, takistab neid saamast aktiivseteks kodanikeks, piirab nende oskuste arengut ja paljudel juhtudel muudab kättesaamatuks töökoha, tervishoiuteenused, hariduse või elukoha.

Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 21 lõikes 1 öeldakse: «Keelatud on igasugune diskrimineerimine, sealhulgas diskrimineerimine soo, rassi, nahavärvuse, etnilise või sotsiaalse päritolu, geneetiliste omaduste, keele, usutunnistuse või veendumuste, poliitiliste või muude arvamuste, rahvusvähemusse kuulumise, varalise seisundi, sünnipära, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse tõttu.»