AK ESSEE ⟩ Jüri Reinvere: me oleme aastas 2022, mitte 1938

Helilooja Jüri Reinvere Foto: Mihkel Maripuu/pm/scanpix Baltics

Kainenemise efekt oli Euroopas kohe peale sõja puhkemist tohutu. Tegelikult algas see juba paar hetke enne Vladimir Putini vallandatud vägede sissetungimist Ukrainasse. Ootamatult lõppesid igapäevased nääklused, poliitilised debatid, mis tammusid aastaid ühe koha peal, kõikmõeldavad väikesed ja suured detailid, mis elu risustasid. Jäi vaid üks – sõda on meil ukse taga. Ja seda tunnetas kogu Euroopa justkui ühekorraga.

Huvitav on olnud jälgida, mismoodi suhtutakse eri riikides Ukraina-uudistesse. Saksamaal on kainenemine olnud kõige tuntavam, ehkki see pole puudutanud võib-olla kõiki inimesi. Saksamaa valitsus sai täiskasvanuks justkui ühe päevaga. Senine küllalt lahja, teovõimetu valitsus – mille kohta üks meie lähedane sõber, vana sotsiaaldemokraatide partei tuumliige, ütles, et see pole mingi valitsus, see on lasteaed – muutus väga lühikese ajaga. Kusagilt ilmus välja kantsler Scholz, kes seni oli end peidus hoidnud – miks, seda me keegi aimata ei oskagi. Ka välisminister Baerbock suutis end ruttu koguda ning hakata andma küllalt selgeid vastuseid. Eriti pärast seda, kui talle hetk enne sõja puhkemist nii nagu teistelegi suurriikide delegatsioonidele Moskvas koht kätte näidati. Finantsminister oli sunnitud alla neelama suure kärnkonna ja leppima sellega, et Saksamaal ei seisa ees priskeid post-Merkeli aegu võla hoogsa lühendamisega ja üleüldise rahalise heaoluga, vaid võtma juurde kakssada miljardit lisalaenu, sealhulgas Saksamaa kiireks relvastumiseks.

Iseenesest kummaline fakt: Saksamaa, kes on üks juhtivaid relvatööstuse riike maailmas, ei evi ise peaaegu üldse relvi. Kõik see oli vaja ümber korraldada. Kiiruga peatati veel avamata Nord Streami teise trassi projekt. Kõik muutus tohutu kiirusega ning valdav osa rahvast aktsepteeris seda osalt murega, teisalt aga täiesti loogilise asjade arenguna.