Soome kelguga praksuvale Peipsile särge püüdma

Varakevadine särjepüük Peip­sil ei jätnud ka loo autorit tühjade pihkudega. Foto: Tauno Laasik

Kui Peipsi piirkonna toidu­entusiast ja -agitaator Tauno Laasik rääkis, et Peipsi jää alt püütud varakevadine särg on hoopis midagi muud kui suvel püütud isend, siis kahte korda seda öelda polnud vaja. Polnud üldse kahtlust, et tuleb minna.

Minu kogemus piirdus suvise jõeäärse ussileotamisega, mille saagiga on saanud teiste kalade kõrval uhhaad rikastada. Öeldakse, et kui särg läheb suvel üle taimetoidule, muutub liha mõruks ja seda ei peeta eriti söömisvääriliseks. Jää alt püütud särjega pidavat aga olema hoopis teine lugu.

Elamused algasid kohe kaldal. Seljataga oli küllaltki karge öö, kuid märtsikuine päike ilma ühegi pilveribata taevas mõjus kohe hommikul soojendavalt, kuigi kraadiklaas näitas endiselt miinus kaheksat. Peipsiäärsest Varnja külas asuvast Mesi Tarest laenatud punane Soome kelk oli sõiduvahend, millega tuli läbida kilomeetreid. Soome kelk nagu iga teinegi võõras sõiduvahend, olgu selleks auto või jalgratas, vajab aga alguses kohanemist.