„On nagu 1990ndate alguses, kui inimesed kaevasid muruplatsi üles, et kartul maha panna.”

Kastitäis mugulaid mulda ja suvel saab nautida omakasvatatud varajast kartulit. Foto: Shutterstock

Kartulikasvatus tõotab tänavu üle pika aja taas hea hoo sisse saavat ja mugulad panevad maha needki, kes juba 15–20 aastat pole kartulit kasvatanud. „Tunne on nagu 1990. aastate alguses, kus elu oli väga kehv ja inimesed kaevasid muruplatsi üles, et kartul maha panna,” lausus Raplamaa kartulikasvataja Kalle Hamburg.

Huvist annab mehele märku seemnekartuli tellimuste märgatav kasv kaubanduskettidesse, kuhu temalt läheb kartulit 5–25kilostes kottides. „Rohkem läheb just suuremaid 10–25kiloseid kotte. Kui varem osteti viis kilo varajase sordi kartulit, pandi suvilasse maha ja söödi jaanipäevaks omakasvatatud värsket kartulit, edasi osteti söögikartul poest, siis paistab, et nüüd planeerivad inimesed talvekartulit kasvatada,” kõneles Hamburg.

Hoolimata nõudluse tõusust on Hamburg kartuli müügihinnas jäänud sügise tasemele. Südametunnistus ei luba tõsta. „Kui hinda tõsta, siis tuleb seda praeguste tootmise sisendihindade tõusu juures teha oluliselt, aga ei saa ju seemnekartuli hinda tõsta nii kõrgeks, et tavainimene ei suuda endale enam talvekartulit kasvatada. Seda enam, et selle kevade seemnekartuli hinnad on varem kokku lepitud ja nii pole korrektne tõmmelda,” sõnas ta.

Kui varem osteti viis kilo varajase sordi kartulit ja pandi suvilasse maha, siis nüüd planeerivad inimesed talvekartulit kasvatada.

Seemnekartuli hind jääb praegu sõltuvalt pakendist ­45–70 sendi vahele kilo eest, mida väiksem kogus, seda kõrgem hind. Nii usub Hamburg, et meie põhitoidus kartul jääb, kuigi selle tarneahel on sedavõrd globaliseerunud, et piisab ühe lüli katkemisest ja kogu ahel võib katkeda. „Ennustada ei taha ka majandusteadlased. Kui aga traktorile enam tagavaraosa pole saada, jääb töö tegemata. Nii lihtne see ongi,” märkis ta.

Kevad annab lootust piimatootjale

Järvamaa piimatootja Estonia OÜ üks juht Ain Aasa nentis, et hindade tõus mõjutab elu vägagi. „Maikuus läheb loomade ratsiooni soja ja selle pean nüüd ostma hulga kallimalt kui näiteks kaks kuud tagasi,” lausus ta. Söötade poole pealt on Estonial veel hästi, sest loomadele söödetakse oma toodetud teravilja, kuid sellegi tootmine on järgmiseks aastaks palju kallim. Ent hoopis enam annab ettevõtjale eelarves tunda tööjõu kallinemine.

„Mul oli töötajatega koosolek ja saan inimestest aru, et kui poes kõik kallineb, siis pean töötasu tõstma. Nemad peavad ka ju ära elama,” tõdes ta. Kogenud põllumehena Aasa mõistab, et kõik läheb pidevalt kallimaks ja keegi ei osanud ette näha praegust drastilist kallinemist, mida põhjustas Ukrainas puhkenud sõda. „Nädal pärast sõja algust läksid hinnad tõusule, ainult piimahinna tõus on märksa aeglasem,” nentis ta.

Ain Aasa tõdeb, et kui poes kõik kallineb, siis lihtsalt peab töötajate palka tõstma. Foto: Dmitri Kotjuh/Järva Teataja

Kuid tootmist kokku tõmbama ta ei hakka, kuigi kogu energia kulub praeguse mahu hoidmisele. „Kokkuhoidmine viib kiirelt allakäigutrepile ja seda me ei taha. Loodan, et taastumine tuleb. Lihtsalt on hetki, on varemgi olnud, kus tuleb kõvasti pingutada ja siis läheb paremaks. Olen optimistlik. Päike paistab, kevad läheneb, varsti saab põllule ja küll kõik laabub seegi kord,” lausus ta.

Õunad ei kalline

Õunu kasvatava Rebase talu perenaine Piia Tiigemäe nentis, et sisendite kallinemine puudutab sel aastal ilmselt kõiki. Siiski ei ole ta kindel, et see tarbija jaoks väga tuntav on. „Eesti talunikud on enamasti kahe jalaga maa peal ja mõtlevad pikalt ette. Juhuse hooleks palju ei jäeta ja pigem ostetakse kulumaterjale tagavaraks,” märkis ta. Nende tagavarade arvelt saab mõnda aega hindu suhteliselt samal tasemel hoida. „Kui talus kasutatakse Vene päritolu tehnikat ja nende varuosi enam Eestisse ei tule, siis on mure majas,” lisas ta.

Tiigemäe avaldas lootust, et sel sügisel veel õuna hinda tunduvalt tõstma ei pea. „Ei taha ju oma püsiklientidele pettumust valmistada,” lausus ta. Seda enam, et sel kevadel on pererahval suurem osa tootmiseks vajalikest sisenditest ostetud üsna hea hinnaga.

Talus on vaja pidevalt midagi remontida või ehitada, ikka on vaja metalli või lauajuppi, aga need on defitsiidiks muutunud ja kallid. Soola, äädika ja suhkru kadumine müügilt puudutab ilmselt neid väiketootjaid, kes valmistavad koduseid hoidiseid. Need on just hoidiste säilimiseks vajalikud komponendid.

Õunakasvataja Piia Tiigemäe loodab, et kodumaiste õunte hind sügisel varasemast palju kallim ei ole. Foto: Erakogu

Tiigemäe pererahvas kasutab soola nüüd kokkuhoidlikult ja läbimõeldult. „Kui varem tegime saunapäevadel soolaprotseduure, sest see mõjus tervisele väga hästi, siis nüüd tundub, et enam sellist luksust lubada ei saa,” märkis naine. Äädikat õnneks saab mingil määral asendada sidrunhappe ja hapude mahladega. Puhastusvahendina perenaine enam äädikat ja soodat ei kasuta, sest poes ole neid saada.